Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 8

Ükskord ilmus Divija oma abikaasa ette alasti, vallapäästetud juuksed põlvini. Tema pead ehtis mürdi- ja roosipärg. Jumalanna ise seisis kuldsel vankril, mille ette olid rakendatud kaks tuvi ja kaks luike. Kutsuvalt poolavatud huulte vahel hoidis Divija roosi, vasakus käes ketast, millel olid kujutatud päike, taevas, maa ja meri, paremas aga kolme kuldõuna. Jumalannat saatsid alasti neitsid-kaitsehaldjad Dolja, Nedolja ja Sudba.

Svetovidi südames lahvatas palav kirg oma abikaasa vastu ja nad eemaldusid magamiskambrisse.

Pärast seda, kui jumalad olid rahuldanud oma kire, küsis Svetovid Divijalt kettal kujutatu kohta.

„Mu isand, see kõik muudab maailma kaunimaks,“ vastas jumalanna. „Kas on siis hea, et meie lapsed elavad heitlike pilvede keskel, Jessa rahutute vete kohal. Saagu päike valgusallikaks, taevas aga vihmade anumaks. Käsi neitsitel-kaitsehaldajatel, Mere-ookeani tütardel tuua põhjast üles Alatõr-kivi!“

Svetovid jäi mõttesse. Liiga julgetena näisid talle abikaasa soovid. Olid jumalad ju kord üritanud maailma munatükkidest üles ehitada. Siis aga nõustus:

„Hästi. Ma loon kõige, mis on kujutatud kettal. Aga luba mulle, et sa kunagi ei räägi Triglaviga. Tema on kurjuse isa, ta üritab sind ahvatleda ja loodud maailma rikkuda.“

Väljudes magamiskambrist, käskis Svetovid Doljal, Nedoljal ja Sudbal laskuda merepõhja ning tuua sealt üles peent liiva ja kuldse Alatõr-kivi.

Külvates liiva laiali, lõi Svetovid musta mulla, jääkülma vee ja rohelise rohu. Puhudes Alatõr-kivile, lõi ta helge Iria, sinise taeva, keskpäevakuumuse ja ööjaheduse.

Oma näost tegi Svetovid särava päikese, rinnast heleda kuu, silmadest rohked tähed, kulmudest selged silmapiirid, hingamisest tormituuled, pisaratest vihma ja lume.

Soovides säilitada võimu hiiglaste ja koletiste üle, ei hakanud Svetovid Alatõr-kivi lõhkuma, vaid peitis selle salamisi pühale Rujani saarele keset Iria merd …

Et taevas paremini paigal püsiks, tagus Svetovidi poeg, seppjumal Svarog selle raudvitstega kinni. Jumalanna Lada ehtis maa varjuliste salude, tihedate laante, veeküllaste jõgede ja sügavate järvedega.

Nägi seda Triglav, ja oodates ära, kuni Svetovid puhkama heitis, asus looma omaenda maailma. Ainult et musta mulla asemel tuli tal välja punane savi, jääkülma vee asemel laukamuda, halja rohu asemel haakuvad takjad. Puhudes Alatõr-kivile, lõi Triglav sünge Allilma, pimeduse ja taevatolmu.