Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 12

Jumal Triglav, kes elas Trojani linnas Ceri mäel, suutis moonduda noorukiks, küpses eas meheks ja raugaks. Kõige sagedamini aga võttis ta kolmepealise koletise kuju. Üks pea õgis inimesi, teine loomi ja kolmas kalu. Häda oli selles, et jumaluse pead olid alailma üksteisega tülis ning seepärast käis Triglav tihtipeale ringi näljase ja tigedana.

Pole ka ime, et suurema osa oma ajast veetis Triglav metsikutes ja ligipääsmatutes kohtades. Isegi tema naine Trigla püüdis mehe rahu liigselt mitte häirida.

Triglav ei kartnud midagi, ei Stribi raevu ega kõikvõimsa Jessa vägevust. Ainult Svetovidi hiilgus hirmutas teda.

Divija, Svetovidi naine, nägi ükskord pimeduse valitsejat imekauni noormehe kujul ja armus temasse.

„Mida rohkem sind vaatan, seda tugevamini süttib kirg mu südames,“ tunnistas jumalanna Triglavile.

See puhkes laginal naerma.

„Kas sa ei tea, et igal ööl lähen ma Sremi oma naise Trigla juurde? Svetovid põrmustaks mu, kui mu hobused veel enne koitu ei sööks ära kogu sööta, kukelaul aga ei kuulutaks, et on aeg tagasiteele asuda. Mine parem oma mehe juurde tagasi, enne kui Svetovid meid mõlemaid ei karista!“

Räägitakse, et armastusest vihkamiseni on vaid üks samm. Nii juhtuski. Keeldumisest solvatud Divija otsustas Triglavile kätte maksta.

Oodanud ära öö saabumise, hiilis ta talli ja kui Triglavi hobused olid kogu sööda ära söönud, pani neile ette uue. Aga et kuked venda oma lauluga ei ärataks, rebis Divija neil keeled välja.

Teadmata, mis on juhtunud, veetis Triglav muretult aega oma abikaasa ruumides. Trigla, aimates, et midagi on viltu, küsis mehelt aeg-ajalt:

„Oo, mu isand, kas sinu hobused ei ole siis kogu sööta ära söönud? Ja miks ei kuule ma kukelaulu?“

Triglav kehitas ainult õlgu.

„Sa muretsed asjata. Gennil ei ole veel Dennitsale väravat avanud.“

Alles siis, kui koidutõrvik juba taevavõlvi valgustas, sai ta aru, et aeg koju tagasi pöörduda on juba ammu möödas.

Triglav hüppas vankrile ja tõmbas ohjad pingule. Kiiremini kui tuul kihutasid tema hobused taevas. Lõpuks hakkasid eespool paistma koduseinad. Aga päike juba tõusis silmapiiri tagant.

Triglav kargas vankrilt maha ja peitis end heinakuhja, kuid Divija saadetud lehmad kiskusid selle laiali. Mähkinud pea keepi, heitis jumal põõsa alla pikali. Nähes, et kättemaks ei õnnestu, saatis Divija kohale tohutu vareseparve. Igalt poolt kokku lennanud linnud kiskusid õnnetult pimedusevalitsejalt tema mantli.

Samal hetkel langes päikesekiir Triglavi peale ja sulatas ta hetkega.

Tõsi küll, mõned räägivad, et Triglavile tõid surma päike ja … meri.

Kord kaebas Trigla mehele:

„Mul tuleb sind hilisööni oodata.“

„Svetovidi loodud maa ja veed ei ole minu võimsuses. Ainult punasel savil ja õõtsuvates soodes saavad mu hobused kapata. Aga tee on pikk,“ vastas jumal.

Trigla hüüdis vastu:

„Sel juhul, mu isand, miks ei võiks sa endale allutada õhu?!“

Triglav jäi mõttesse. Kuidas seda teha?

Trigla aga käskis teenijannadel tuua öökullide sulgi. Ja hämmeldunud abikaasa silme all hakkas ta neid kokku siduma, alustades kõige lühematest ja kinnitades nende külge üha pikemaid. Kinnitas suled keskelt linaste nööridega, alt aga vahaga.

Lõpuks olid tiivad valmis.

Kui töö oli lõpule jõudnud, kinnitas Trigla tiivad Triglavi keha külge ja see tõusis kergesti õhku nagu lind.

„Kuula, mida ma sulle ütlen,“ pöördus Trigla siis mehe poole. „Lenda ettevaatlikult, sest kui laskud liiga madalale, võivad su tiivad merevees märjaks saada ja sa kukud lainetesse. Aga sul tuleb hoida end ka päikese eest ega lennata liiga kõrgele, sest selle kiired võivad sulatada sulgi hoidva vaha.“

Saanud tiivad, hakkas Triglav ka päeval naise juurde lendama. Nüüd ei saanud päikesekiired teda enam kätte. Aga ükskord, kui Trigla kodu oli juba lähedal, sööstis vahvast lennust joobunud Triglav ettevaatamatult kõrgele.

Lähedalasuv päike sulatas tiibu koos hoidnud vaha. Need lagunesid laiali ja jäid jõuetult jumala õlgadele rippuma ega suutnud enam tuulele vastu panna. Ja Triglav kukkus merre.