Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 11

Esimesed inimesed elasid kuldajal. Maal valitses aasta ringi suvi. Kui oli vaja, sadas vihma või paistis päike. Metsades kasvasid viljapuud, allikatest voolasid mesi ja piim. Inimesed ei tundnud haigusi, hädasid ega nälga. Viljapead olid väga suured, küünrapikkused. Terad algasid kohe maapinnalt ja igaüks oli oasuurune.

Kuid ka niisugune küllus ei rikkunud inimesi. Nad paistsid silma oma tarkuse ja leebe loomu poolest, austades ühtviisi mitte ainult jumalaid, vaid ka vereimejaid ja kaitsehaldjaid. Vampiirid, kellele tehti meelehead rikkalike andamitega, püüdsid end maa peal mitte näidata. Kaitsehaldjad ja näkid jälgisid aga teraselt, et palavikuõed ei saaks inimsoole kahju teha.

Jumalad ise käisid tollal tihti inimestel külas: küll nõu pidamas, küll sõbralikel pidudel lõbutsemas.

Kui kuldaeg lõpule jõudis, surid esimesed inimesed ja jumalad muutsid nad headeks esivanem-vaimudeks või tšurrideks. Siiani hüütakse kurja vaimu peletades: „Tšurr, päästa mind!“

Inimeste teine põlv ei olnud enam nii õnnelik. Jõudis kätte raudaeg. Inimestel oli vähem jõudu ja vähem tarkust. Nad elasid saja aastani, kuid nägid palju muret ja õnnetust. Palehigis teenisid nad oma leiba ja kõigist jumalatest austasid ainult pööraseid Triglavi, Triglat ja Jessat.

Svetovidil läks ükskord mööda maad rännates kõht väga tühjaks. Kohates üht naist, palus ta temalt kuivanud leivatükikest. Naine aga keeldus rändurit toitmast. Svetovid sai vihaseks ja tabas naist välgunoolega, mispeale see kivisambaks muutus.

Udod (удод vn k vaenukägu – tõlkija), ei olnud tollal lind, vaid kena noormees. Isegi jumalad pidasid teda endaga võrdseks. Aga talle oli sellest ikkagi vähe ja ta tahtis saada maailmavalitsejaks. Niisuguse jultumuse eest muutis Svetovid ta tuttpeaga ja ebameeldivalt haisvaks linnuks, öeldes: „Saagu sinust haisev vaenukägu. Lenda ja karju: „Oh häda, oh häda!““

Raudaja inimesed ajasid maailmavalitseja nii vihaseks, et ta otsustas nad kõik viimseni ära hävitada. „Tabagu maad hirmus paduvihm ja uputagu nad,“ otsustas Svetovid. Ja olekski inimsugu igaveseks kadunud, kuid isa plaanidest sai teada Svarog. Ta mõistis, et maailm oleks inimesteta halb, ja rääkis oma pojale Radegastile plaanitsetavast uputusest. Viimane andis sellest teada ühele mehele, kes oma naise ja lastega elas Perini mäe tipus. Radegasti soovitusel varus mees koju toitu, et uputus üle elada.

Ja siis hakkas maa peale kallama paduvihma: üheksa päeva ja ööd sööstsid alla vihmajoad. Vee alla jäid linnad kõigi oma majade ja pühakodadega. Seal, kus varem rohetasid põllud, ujusid nüüd kalaparved, seal, kus kasvasid metsad, hullasid nüüd näkid. Ainult Perini mäe tipp pääses uputusest.

Kui vesi taandus, tulid inimesed alla tasandikule ja tõid Svarogi teise poja, piksejumala Peruni pealekäimisel jumalatele tänuohvreid. Pärast seda ei jäänud Svetovidil üle muud, kui andestada inimestele ja kinkida neile õnn jätkata elu maa peal.

Nii sai alguse vaskaja inimeste sugu – kangelaste sugupõlv. Nad olid mehised nagu nende eelkäijadki, kuid jumalakartlikumad, üllamad ja õiglasemad. Peagi oli kogu maa jälle inimestega asustatud.