Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 19

Ükskord sai lahingus Velesiga haavata Svarog ise. Ja siis kohtas ta teel kedagi vaga meest.

„Istu mulle õlgadele, viin sind parimate ravitsejate juurde,“ ütles mees Svarogile.

„Ei, parem kanna mind mäkke, viljakuse jumalanna Siva juurde,“ palus taevane valitseja.

Mees ei hakanud vastu vaidlema. Kaua ronisid nad üles pilvede poole. Lõpuks jõudsid mäetippu, millel kõrgus tohutu palee. Sellest paleest tuli külalistele vastu noor naine, peas haljas pärg. Tema õlad olid ehitud kulla ja hõbedaga, rinnad lilledega. Ühes käes, näo ees, hoidis ta liiliat, teises kuldset õuna ja viinamarjakobarat. Naise alasti ihu helkis kõigis hommikuvärvides, aga põlvini langevad paksud juuksed olid tema rõivasteks.

„Mina olen Siva, hommikutäht,“ ütles jumalanna mehele. „Tänutäheks oma taevase venna Svarogi päästmise eest õpetan sind maad kündma ja kariloomi kasvatama.“

Otsekohe ilmus kusagilt palju teenreid. Nad tõstsid Svarogi üles ja kandsid paleesse. Siis väljus sealt jumalanna mees Sive, Triglavi enda poeg, mustahabemeline mees, käes ümmargune leivapäts, millele olid osavalt küpsetatud adra ja ikke kujutised.

Siva näitas mehele, milleks on atra ja iket tarvis. Pärast aga andis maitsta tükikese pätsist, et ta saaks aru, kui magus võib leib olla.

Tänuks maaharimisoskuse eest püstitasid inimesed Siva auks pühakoja. Selle keskele panid nad jumalanna kuju.

Aga jumal Sive? Igal aastal, travnja9 alguses kogunevad inimesed mäetippu, kus käo kuju võtnud Sive ennustab neile eesootavaid eluaastaid.