Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 5

I OSA
HELGE IRIA JA SÜNGE ALLILM
ESIMENE LAUL
MAAILMA ALGKUJUD
STRIBI JA PODAGA LAPSED

Оглавление

Jumalate teine põlvkond osutus arvukaks, maruliseks ja isepäiseks. Kui võim maailma üle läks Svetovidi ja Triglavi kätte (seejärel aga pärast inimeste ilmumist Svarogile ja Ladale, taevaelanike kolmandale põlvele), seda põlvkonda ei unustatud. Inimesed hakkasid nooremate jumalate kõrval austama ka endisi valitsejaid. Eriti suure au sees olid nad Varjaagide mere äärsete rahvaste vagride, rujanite, obodriidide ja daanide seas.

Korenitsa linnas Rujani saarel asusid Stribi ja Podaga lastele pühendatud templid. Kõige suurem tempel kõrgus õue keskel. Purpursed kardinad olid selle seinteks, katus aga toetus ainult sammastele. Keset templit seisis Rugeviti tammest tahutud kuju. Selle rahu ei julenud keegi häirida ning seepärast punusid pääsukesed tema habeme alla kartmatult oma pesad.

Rugevitil oli seitse nägu. Kuju puusale oli riputatud seitse tuppedes mõõka. Kaheksandat, paljastatud mõõka hoidis Rugevit käes. Rusikasse surutud mõõk oli raudnaelaga nii kõvasti kinni löödud, et seda ei oleks kuju puruks raiumata kätte saadud. Sõjakad veneedid kummardasid Rugeviti kui Rooma sõjajumalat Marsi.

Vähem pöörane polnud ka Porevit – viiepäine rüüstamise ja röövimise jumal. Pärast võitu ilmus ta lahinguväljale ja kogus sõjasaagi. Siis jagas ta selle oma teenrite Poladi ja Poreladi abiga sõdalaste vahel ära.

Porenut oli austatud õhujumalana. Tal oli neli nägu. Ja veel viies – see asus rinnal. Porenut puudutas laupa vasaku, lõuga aga parema käega.

Pezamar ja Gonodrat olid maailma alistajad, meresõitjad ja heaolu pakkujad. Neid kujutati jõukalt riietatud meestena, purpuris ja kullas. Nende vend Prove7 oli kuulus kui õigusemõistmise ja tammesalude jumal. Teda kujutati ette pikkade hobusekõrvadega mehena, käes kilp (millel oli kolmeteistkümne päikese või täiskuu kujutis) ja oda. Hakates õigust mõistma, pani Prove relvad kõrvale, võttes kätte kolmjala – järjekindluse ja ettevaatlikkuse sümboli.

Svoba oli metsade jumalanna. Skatija ja Tua kindlustasid eduka jahiretke. Neid kujutati haljastesse lehtedesse ja loomanahkadesse mässitud naistena.

7

Stargradis kummardati Provega sarnanevat jumalat, kelle nimi oli Prono. Conrad Bote, „Sakside kroonika“ („Die Cronecken der Sassen“) autor, on kirjutanud, et „ta seisis sambal ja käes oli tal katsumuste hõõguv raud … ja tal oli lipp, aga veel pikad kõrvad ja kroon ja paar saapaid, aga jalgade all oli kell“.

Slaavi mütoloogia

Подняться наверх