Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 13

Jumal Veles sai nagu tema isa Triglav öö ja salatarkuse kaitsjaks. Maa peal moondus ta karuks või maoks, taevas aga kuuks. Sarvede ja teravate loomakõrvadega Veles, käes kuldne kuu, esines tähekarjade sarvilise karjusena. Plejaadid (muinasvene Волосыни), üks kõige eredamaid tähtkujusid, oli ülalmaailmas tema pelgupaik.

Veles paistis silma oma marulise iseloomu ja kalduvusega nõidumisele, kurjade tempudega jumalate vastu. Ta võis saata haiguse, millest nahk hakkas kolletama nagu kuld. Rännates maailmade vahet, lendas Veles kotkana taevas, jooksis maa peal hundina ja hüples ilmapuul nagu mõttekiire orav.

Svetovidi vennapoeg ei loobunud kunagi kolmest asjast: karunahksest keebist, hobuse pealuust tehtud guslist ja amuletist-nauzast, metallkäevõrust randme ümber. Velesi sünge välimus aga ei kahjustanud üldsegi tema menu jumalannade ja surelike naiste hulgas. Räägitakse, et tema armukeste hulgas oli jumalanna Siva ise. Leidub selliseid, kes peavad Velesi ja Sivat Morana tegelikeks vanemateks.

Velesil oli Allilma valitsejana ka oma kaaskond, kuhu kuulusid teenrid Volos ja Zitsen. Volosi habemeks oli viimane koristamata viljavihk. Zitsen oli lühike, kuivetunud, kühmselgne ja kolmesilmaline vanaätt, seljas räbaldunud rõivad.