Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 24

Kord jalutas lõbus Radegast mööda maad. Kui päike soojendama hakkas, oli tema kohal. Sirutas parema käe ja päästis valla ööbiku. Sirutas vasaku ja lasi lendu käo. Ööbik lendas suve avama, kägu talve lukustama.

Räägitakse, et üks noormees, kes oli mõelnud naise võtta, läks teelahkmele, et paluda Radegastil end valitud teelt kõrvale pöörata. Radegast aga hakkas noormeest ümber veenma niisuguste sõnadega:

„Kas siis inimene ei ole vürst omaenda pulmas? Joo, lõbutse, armasta naist! Üürike on inimese elu, halb on olla üksi siin maailmas. Küll mina juba üritan ja aheldan teid kõvasti-kõvasti kokku.