Читать книгу Fööniksi laps. 1. raamat - Barbara Erskine - Страница 10

Eleyne sirutas hobuse jalgade juurde siblitud õlgedest pesast käe ja silitas Isabella isa suure täku nina. Täkk hõõrus ninaga tüdruku juukseid ja puhatas sõbralikult.

„Kui mul ometi lubataks sinuga ratsutada,” sosistas Eleyne. „Me lendaksime nagu tuul, sina ja mina.”

Nähes hobuse kõrvu kikki minemas, tõstis Eleyne järsult pilgu.

Hobune kergitas oma suurt pead ja vaatas tema selja taha pimedusse. Ukseavasse ilmus nõrk valgus ja viivuke hiljem astus pimedusest välja inimkogu. Tallimees Thomas, kes pidi isanda parima sõjaratsu eest hoolt kandma, patrullis latrite ees, latern käes. Tema kõhn kortsuline nägu oli pähkelpruun, metsik juukselakk aga hall.

„Jälle sina, mu leedi? Ei õnnestu mul sind siit eemale peletada.” Tallimees pani laterna ettevaatlikult maha, õlgedest eemale, ja toetus latri vaheseinale. Põrmugi hämmeldumata, et oli leidnud hobuse õleasemelt tüdruku, tõmbas ta sõime kõrval rippuvast võrgust heinatuusti ja hakkas seda närima. Hobune nügis maiust nuiates lootusrikkalt tema tuunikat.

„Siin on ohtlik, laps. Ta võib sulle peale astuda.”

„Ta ei tee mulle viga.” Eleyne polnud end liigutanudki.

„Ta ei paneks seda ise tähelegi. Vaata, kui suured jalad tal on!” Thomas puges oheliku alt läbi, haaras Eleyne’il käsivarrest ja tõstis ta püsti. „Üles, pisike. Sa peaksid oma voodis olema.”

Eleyne tõmbas näo kõveraks. „Kas ma ei võiks siia jääda? Palun. Ma pole unine. Ja Isabella norskab.” Ta heitis käed täku lihaselise kaela ümber. „Ühel päeval ma veel ratsutan temaga.”

„Selles ma ei kahtle,” kostis Thomas virila naeratusega, „aga mitte ilma Sir Williami loata. Lase nüüd jalga. Kui sind siit leitakse, tuleb minul pahandusi.”

Tüdruk läks vastumeelselt tema kannul tallist välja. „Ma küsin Sir Williamilt. Tean, et ta lubab …” Ta vakatas järsult, sest hämarusest ilmus tema ette pikk kogu.

„Ja mida sa minult siis küsid, väike printsess?” Isabella isa William de Braose raputas mantlilt vihmavee, enne kui õlgkatuse alla põikas. Ta ei paistnud sugugi üllatuvat, et nägi last nii hilisel tunnil tallis.

Eleyne hingas sügavalt sisse. „Ma tahan Invictusega ratsutada. Palun, ma tean, et saan hakkama.” Ta haaras mehel käest ja vaatas talle suurte roheliste silmadega anuvalt otsa. William de Braose oli kõige pikem mees, keda ta iial oli näinud, nägusaid näojooni raamisid käharad kastanpruunid vihmast tumenenud juuksed. Mehe silmad, laternavalgel vidukil, olid soojad ja lustakad.

William puhkes naerma. „Miks ka mitte? Homme, printsess, kui maa on pisut tahenenud, lähed temaga kappama, kui julged. Hoolitse selle eest, Thomas.”

„Aga, härra …” Thomas polnud kaugeltki rõõmsa näoga. „Leedi Rhonwen ei laseks teda mingil juhul …”

„Siis ärme ütleme leedi Rhonwenile.” Sir William põrnitses tallimeest kärsitult. „Sel lapsel on poisi süda, las ta tunneb rõõmu, kuni saab. Oleks minul pooltki nii uljas poeg!”

Thomas saatis ratsa eemalduvat isandat mõtliku pilguga. „Oleks tal ükski poeg,” sõnas ta tasakesi. „Neli tüdrukut, vaene mees. See ei tõota kõrgeaulise lordi pärandusjärglusele head. Aga aega veel on, kui jumal tahab.”

„Minu vennast saab tema poeg, kui Bella talle naiseks läheb,” ütles Eleyne. Ta tundis selgesti, et peab mõne trööstiva sõna ütlema.

„Jaa, jumal aidaku meid kõiki, sest liidust Walesiga tuleb ainult häda. Alati.” Thomas kortsutas kulmu, siis raputas pead. „Unusta ära, et ma seda ütlesin, pisike.” Ta hakkas aeglasel sammul minema tallimeeste uberiku poole, mis asus tallihoone lõpus.

Eleyne läks talle järele. „Millal ma Invictusega ratsutada saan?”

„Siis, kui sul õnnestub leedi Rhonweni käest plehku panna. Vaata, et sa koos temaga minu juurde ei tule.” Tallimees judistas end ägedalt. Sisse astunud, viskas ta vihmavarjuks õlgadele võetud koti nurka. Teisi tallimehi ja tallipoisse, kes samuti selles uberikus elasid, parajasti polnud – küllap mängivad nad köögis kossimängu, mõtles Thomas naeru kõhistades. Ongi hea, saab korrakski rahu. Nurgas põles väike tuli. Visanud sellesse oksa, sirutas ta käed mõnust ägades soojuse poole.

Eleyne oli tema kannul sisse astunud. Ta seisis areldi, vaatas leeke. „Kui tuleksin vara, esimese valgega? Kas see sobiks?” Rhonwen polnud tema meelest mingi mure.

„Nagu tahad. Peaasi, et tuled üksi.” Mees uuris teda hubisevate leekide valgel. Pikka kasvu kõhn laps heleda jume ja sügavpunakuldsete juustega – õest nii erinev, et neid oli raske ühtede ja samade vanemate järglasteks pidada. Ta kortsutas kulmu. Leedi de Braose, Gwladus Ddu, Must Gwladus oli justkui vares Gwyneddi Llywelin ap Iorwerthi kuldses pesakonnas. Ta nägi, et Eleyne väriseb, ja ütles: „Tule soojenda end tule ääres, aga siis pead ära minema.”

Eleyne jäi sinna, kus oli, kuid sirutas käed kuumuse poole, vaadates ainiti tulle. „Kas sina näed vahel leekides pilte, Thomas?”

„Muidugi näen. Kõik näevad.” Thomas muheles. „Kui kuulad tuld, kuuled halgude laulu. Kas kuuled? Kuulata.” Ta tõstis käe. „Puud jätavad meelde kõigi lindude laulud, kes on nende okstes laulnud,” jätkas ta mõtlikult. „Kui halg põleb, tulevad need talle meelde ja ta laulab neid omakorda, kuni sureb.” Thomas hõõrus oma pahklikke käsi.

Eleyne’i silmad läksid suureks. „Nii ilus. Aga nii kurb …” Ta astus sammukese leekidele lähemale. „Ma näen maja. Vaata! Leegid käivad akendest välja, üle seinte …” Tüdruk vaatas silmi pilgutamata tule sügavusse.

Thomas hakkas ebausklikult värisema. „Aitab sellest, mu tüdruk. Teadagi on seal leegid. Sa vaatad ju tulle! Lippa nüüd minema ja heida magama. Väsinud peast pole sul jõudu hobust talitseda, kui lähed temaga ratsutama.”

Eleyne rebis silmad suure vaevaga tulelt lahti. „Ma ei peagi teda talitsema,” ütles ta pärast üürikest unelevat vaikimist. „Ma sosistan talle kõrva ja ta teeb kõik, mida ma tahan!”

Thomas seisis sügavais mõtteis, kulm kipras, veel kaua pärast seda, kui tüdruk oli läinud. Viimaks kehitas ta õlgu. Ta lõi ukse kinni ja seadis end ohates tule äärde. Kui veab, saab ta silmatäie magada, enne kui teised võitudega tulevad.