Читать книгу Fööniksi laps. 1. raamat - Barbara Erskine - Страница 11

Hobused olid kuulunud Eleyne’i ellu nii kaua, kui ta mäletas, ja Rhonwen, kes muidu oli range ja üleliiagi kaitsev, ei seganud kunagi tarbetult vahele, kui Eleyne oli tallis. Hobused jumaldasid seda last, nad usaldasid teda: jässakad Walesi ponid tema isa õues, peene kondiga teldrid, suured sõjaratsud – kõik lubasid tal oma seljas turnida.

„Las ta olla.” Einion Gweledydd oli tüdrukut eemalt jälginud ja noogutas heakskiitvalt. „Tal on Epona^[3.] käsi. Loomad aistivad seda. Nad ei tee talle iial viga.”

Elatanud mees, Llywelyni õukonna austatumaid barde, oli neid väheseid veel elavaid hingesid, kes – ehk küll silmakirjaks kristlikule kirikule järele kiites –, salajas tunnistas iidseid uskumusi, mis ikka veel elasid Britannia mägede ja metsade põues. Kui Rhonwen oli väike, oli tema nägijavõimega aristokraatlik ema viinud ta Einioni juurde ja kinkinud ta suurele jumalannale. Sellest teada saades ütles kogu ülejäänud perekond lahti nii emast kui ka lapsest ja ema oli hiljem südamevalust surnud. Rhonweni oli üles kasvatanud Llywelyni kaunis naine Tangwystl, Llywelyni vanima poja Gruffyddi ema. Ent Rhonwen oli oma saatust meeles pidanud, jäänud ustavaks jumalannale ja kuulekaks Einionile.

Einion jälgis salaja Eleyne’i õpinguid, kuigi ei läinud tüdruku ligigi. Pealtnäha oli Rhonwen see, kes õpetas Eleyne’ile kõike, mida ise teadis. Walesi, prantsuse ja inglise keeles lugema ja kirjutama, arvutama, õmblema ja kangast kuduma, laulma ja harfi mängima; Rhonwen oli see, kes jutustas tüdrukule tema isa valdustest, Walesi muistsetest kuningriikidest ning vanadest jumalatest ja kangelastest, kes kõndisid nendes mägedes ja metsades. Laps oli terane ja innukas ning õppis ruttu. Isa ja Einion olid rahul.

Printsess Joan, Llywelyni naine, kes oli paljude meelest anastanud Tangwystli positsiooni ja kelle poeg Dafydd pidi Gruffyddi asemel isa pärijaks saama, ei ilmutanud oma noorima lapse Eleyne’i vastu mingit huvi. Ülejäänud pesakond oli suureks kasvatatud ja Joani ematunded lõpuks ammendunud. Vanemliku helluse osutamine jäi Llywelyni hooleks ja seda tegi ta tihti. Ta jumaldas tütart. See, et ta oli andnud Eleyne’i juba kaheaastase lapsukesena naiseks võimsa naabri Chesteri krahvi pärijale, kes oli ühtlasi skottide kuninga troonipärija, oli juba ununenud. Eleyne läheb oma mehe juurde alles siis, kui saab neljateistkümneaastaseks. Seni oli ta Llywelyni tütar ja silmatera.

Nii Aberffraw’ prints kui ka Eleyne’i kauge abikaasa jätsid rõõmuga lapse Rhonweni hoole alla. Ta oli asjatundlik ja pühendunud. Joan oli noore naise taustast teada saades küll rahulolematu, aga Rhonwen oli vaikne ja kohusetundlik ning Joanil oli parematki, millest mõelda. Mõne aja möödudes loobus ta küll vastuväidetest, kuid ei vaevunud vastumeelsust varjama. Kui Joan oleks teadnud Rhonweni tundeid tema vastu ja kirglikku kiindumust Tanwystli pojasse ning Walesi rahvuslikku üritusse, oleks ta märksa rohkem muretsenud. Nii tema kui ka tema abikaasa – oleksid nad vaid teadnud, et Rhonwen järgis endiselt iidset usku ning et Rhonwen ja Einion Gweledydd olid Eleyne’i enda jaoks ära märkinud.