Читать книгу Fööniksi laps. 1. raamat - Barbara Erskine - Страница 15

„Sa ei saa mind takistada isa juurde minemast!”

Gruffydd ap Llywelyn lõi rusika lauale. „Kus ta on?”

„Teda pole siin!” Poolvend Dafydd vaatas talle külmalt otsa. „Siin” oli ty hir, pikk kivihoone, kuningliku perekonna eraruumid Aberi linnuses ehk llys’is, mis asus Gwyneddi põhjaserval künka nõlval merd ja Anglesey saart vaatavate Eryri mägede veerel.

„Sa valetad!”

Gruffyd keeras end väikese õe poole, kes seisis nukralt vendade vahel. „Kus ta on, cariad?”

„Teda pole siin – Dafydd kõneleb tõtt.” Eleyne vaatas vendadele kordamööda õnnetult otsa. Isa oli ratsutanud Shrewsburysse oma naise juurde, kes oli läinud kolm nädalat tagasi oma abikaasat ja Inglise kuningat lepitama. Llywelyni ja oma poolvenna kuningas Henry III lakkamatus piigimurdmises Walesi piiride pärast oli printsess Joan näidanud end võimeka ja aruka saadikuna. Ta pingutas selle nimel, et tagada oma poja Dafyddi troonijärglus Gruffydi ees, ja see tekitas nii Gruffyddis kui ka tema poolehoidjates paksu verd.

„Küllap proovis Joan Shrewsburys jälle Inglise kuningale Gwyneddi eest kosta!” Gruffydd pöördus ärritatult kõrvale. „Armas taevane jumal! Kas isa ei saa tõesti aru, mida tema naine teeb?”

„Joan tegutseb rahu nimel, Gruffydd,” pistis Dafydd mahedalt sekka. „Vennaga läbirääkimisi pidades.”

„Vennaga!” ägestus Gruffydd. „Kuningas Henry tunnistab teda oma õena alles nüüd, kui see talle sobib. Polnudki nii ammu, kui Joan oli tema meelest kõigest kuningas Johni järjekordne sohilaps!”

„Kuidas sa julged!” Dafydd pani käe pistodale. „Paavst Honorius III tunnistas minu ema seaduslikuks järeltulijaks. Vähemalt on ta meie isaga abielus.” Ta naeris käredalt. „Hoopis sina oled sohilaps, vennas, ja isa ei jõua ära oodata, et saaks sinust lahti öelda, nii palju kui mina näen.”

Gruffydd vandus. „See pole tõsi!” karjus ta. „Isa peab minust lugu ja austab mind, nagu ta austas ka mu ema Walesi seaduse all.”

„Kas tõesti?” Dafydd muigas. „Eks me näe. Mina sinu asemel läheksin Aberist ära. Isa teab, mida sa oled teinud: kuritarvitanud tema usaldust, tegutsenud tema ja minu vastu, ja ta on tõotanud su tiibu kärpida.”

Gruffyddi nägu oli vihast kaame. End vaevaga vaos hoides keeras ta Dafyddile selja ning naeratas Eleyne’ile mornilt. „Millal isa tagasi tuleb? Ma pean temaga rääkima.”

Eleyne kehitas õlgu. „Varsti.” Ta oleks tahtnud venna kätt puudutada, tema viha leevendada, niisamuti oleks ta tahtnud Dafyddile küüntega näkku karata. Ta ei teinud kumbagi. Ta hakkas pikkamööda õppust võtma, et vendade tülidesse ei maksa sekkuda. Kui Dafydd oli meheks kasvanud, oli järjest raskem pidada nende teineteisevihkamist lihtsalt armukadeduseks ja vendade rivaalitsemiseks. See, et Llwelyn eelistas otsustavalt alati nooremat poega, oli külvanud surmava seemne; Eleyne taipas vaistlikult, et seda tüli ei võida kumbki ja tema ei tohi poolt valida.

„Kas vastab tõele, et Sir William de Braose on astunud isa vastu?” küsis ta, et juttu mujale viia. Ta hammustas huulde. Pärast seda, kui Sir William oli pool aastat tagasi Hays toetanud tema soovi sõjahobusega ratsutada, oli tüdruk Isabella isasse salaja kiindunud.

„Vastab küll.” Gruffydd naeris kalgilt. „Pruudi isa! Nii piinlik, Dafydd bach. Mida sa oma tulevasest naisest nüüd arvad?”

Eleyne vaatas õnnetult kord ühele, kord teisele vennale otsa. Kuus aastat vanem Gruffydd oli lühikest kasvu, vihast kiiskavate silmadega tulipea. Laiade õlgade ja lihaselise kehaehituse tõttu näis ta Dafyddist suurem, kuigi nad olid ligikaudu ühepikkused. Dafydd, kelle kahvatukuldsed juuksed langesid kaelale ja silmad olid rohelised nagu õel, oli vendadest nägusam. Ja rahulikum. Ta oli ammu õppinud selgeks kunsti, kuidas vend marru ajada ja ise kõrvalt vaadata, mis saab.

Nüüd oli ta morn. „Küll leian teisigi, kelle võin naiseks kosida. Isabella de Braose pole just suur kaotus.”

„Aga sa pead Isabellaga abielluma!” hüüdis Eleyne. Südamelähedased tulevikuplaanid varisesid lausa tema silme all. „Pole tema süü, et Sir William peab võitlema kuningas Henry eest. Ta jätab võitlemise, kui oled kord Isabellaga abielus.”

„Armas lihtsameelne õeke!” Dafydd oli ärritunud. „Sa ei saa millestki aru. Sa oled alles laps!”

„Saan küll aru!” Eleyne trampis jalgu. „Kindlasti tahab ta endiselt, et Isabella tuleks sulle naiseks. Gwladus pole enam de Braose, nüüd kui Sir Reginald on surnud, ja teie abielu on vaja, et liit püsiks. Pealegi oled sa prints.”

„Aga mitte õige pärija,” pistis Gruffydd vaikselt vahele. „Kahtlemata on ta seda taibanud. Küll de Braosel võib vast kahju olla, et Gwyneddi tõeline pärija on juba abielus.” Gruffyddi naine Senena oli toonud hiljuti ilmale teise poja, kellele oli taktitundeliselt pandud vanaisa nimi Llywelyn.

„Sina ei ole tema pärija ega saa selleks kunagi!” surus Dafydd kokkupigistatud hammaste vahelt. „Vanim poeg võid sa ju olla, aga sohilastest ei saa pärijaid!”

„Ma olen pärija Walesi seaduse ja tava kohaselt!” Gruffydd lõi rusikaga vastu lauda.

Dafydd muigas. „Aga mind on pärijana tunnistanud isa, kuningas Henry, paavst ja rahvas. Siin pole ju midagi kahelda. Walesi tavadest on lahti öeldud ja nüüd kehtivad feodaalsed seadused. Nüüd teab igaüks oma kohta! Sinul, vend, pole mingit kohta.” Ta võttis laual vedelenud mantli, heitis selle õlgadele ja läks välja.

Gruffydd pigistas silmad kinni, et end vaos hoida. „Ta ei võida, Eleyne. Ta ei saa minult pärandust võtta! Rahvas toetab mind, mida ta ka ei arvaks.”

„Sina ja papa olete viimasel ajal paremini läbi saanud,” poetas Eleyne areldi. See polnud päris tõsi, teadis ta. Ta upitas end lauale istuma ja võttis põlvede ümbert kinni. Nii kui Dafydd oli ära läinud, muutus õhkkond lahedamaks. „Papa kuulab sind, ma tean, et kuulab.” Tüdruk naeratas lootusrikkalt.

Gruffydd sasis armastavalt õe juukseid. „Sa oled alati minu poolel olnud, väike õde, eks ju? Ole selle eest õnnistatud.”

Eleyne hammustas ebalevalt huulde. „Sina oled kõige vanem. Rhonwen ütleb, et sa oled seaduslik pärija.”

„Jumala nimel, ma sunnin isa seda tunnistama, isegi kui pean inglaspoiss Davidiga elu lõpuni võitlema!” Printsess Joan kutsus oma poega Davidiks.

Gruffydd naeratas õekesele, keerutades tema pikki isepäiselt krässus juukseid õrnalt ümber käe. „Kus on siis minu ergutaja Rhonwen? Pole tema moodi sind üksi jätta. Kas sa ei peaks koolitunnis olema?”

Eleyne naeratas. „Tunnid on tänaseks lõppenud. Me läheme pärast saarele. Peame Llanfaesis ema ootama.”

Ema, märkas Gruffydd, ei iial emme.

„Kas sa siis ei taha talle siin, Aberis, tere öelda?” küsis ta leebelt.

Tüdruk kehitas õlgu. „Siis on tal papa ja Dafyddiga palju rääkida – sinuga muidugi ka,” lisas ta rutakalt. „Ta ei taha näha mind ega Rhonwenit.”

Gruffyddi silmad tõmbusid vidukile. „See pole tõsi.” Ta kõhkles. „Nii et su ema ja Rhonwen on ikka vaenujalal?”

„See pole Rhonweni süü …”

„Ma tean, ma tean. Kui üldse kellegi, siis on see minu süü. Rhonwen teenis mu ema, ja seda printsess Joan talle ei andesta. Mul on nii kahju, et sina oled nende vahel puruks käristatud, pisike.”

Eleyne viskas pea selga. „Pole ma midagi puruks käristatud. Isa andis mu Rhonweni hoolde päeval, kui ma sündisin. Ema oli mu unustanud! Ta oleks lasknud mul tules surra, kui Rhonwen poleks mind päästnud …” Tüdruk ei püüdnudki häälest kostvat kibestumist varjata.

„Sa ei saanudki emale meelde tulla, Eleyne. Ta oli arvatavasti poolsurnud, päris kindlasti oli ta teadvusetu …”

„Ta unustas mu.” Eleyne surus huuled kõvasti kokku. Rhonwen oli talle seda lugu palju kordi rääkinud. Vahisarve häält kuuldes keeras ta ringi, rõõmus, et sai ettekäände Gruffyddi uuriva pilgu alt pääseda. Eleyne tahtis, et mitte keegi ei saaks iial teada, kui väga ta oma ema vihkas.

„Ehk on need nemad, ehk on nad juba tagasi.” Gruffydd läks akna juurde ja vaatas õue. Maja ümber tunglevaid relvastatud mehi nähes tõmbusid ta silmad pilukile. Meeste pea kohal lehvis edevalt tema isa lipp ja selle lähedal nägi Gruffydd ka isa naise lippu.

Llywelyn oli suure koja ukse lähedal sadulast maha hüpanud ja aitas parajasti Joani, kui Dafydd ilmus trepimademele. Ta jooksis alla, ikka kaks astet korraga, tegi isale sügava kummarduse ja suudles ema.

Gruffydd kortsutas kulmu. „Ennäe, kuidas ta nende juurde lidus. Ma teadsin! Ta ütles isale, et ma olen siin. Juba ta levitabki mürki.” Kõik kolm olid tõstnud silmad peretoa akna poole. Eleyne sibas Gruffyddi kõrvale ja nägi Dafyddi nägu, viisakalt läbitungimatut, nägi, kuidas ema naeratus asendus näokrimpsutusega ja isa väsinud ilme süngestus. Äkki lõi tüdruk kõrval seisva mehe pärast kartma.

„Gruffydd, sa peaksid ära minema.” Ta sikutas venda käisest. „Tule tagasi siis, kui isa on puhanud ja paremas tujus.” Ta vaatas uuesti aknast välja. Vanemad ja vend astusid juba peretoa trepist üles. Isa keeras ringi ja käratas talle järgnevatele meestele, kes keerasid kohe otsa ringi. „Palun ära jää neid ootama.”

Poe peitu, oleks Eleyne tahtnud karjuda. Poe peitu, põgene. Ta ei teadnud, miks. Mõnikord tekkis tal kummaline tunne; tunne, nagu teaks ta täpselt, mis on juhtumas. Aga mis kasu sellest oli? Vend ei kuula teda nagunii.

Alt aida kivipõrandalt kostis Llywelyni ja tema poja kannusekõlinat, seejärel raskeid samme peretoa puutrepil. Eleyne libistas end laualt alla ja puges aknaorva, jättes venna üksipäini keset tuba. Kui ema teda näeks, saadaks ta tütre minema.

Llywelyn peatus ukse juures ja vaatas ringi. Tema nägu oli väga vihane. „Gruffydd, ma ei mäleta, et oleksin andnud sulle loa Aberisse tulla.” Viiekümneaastane Llywelyn ap Iorwerth, Aberffraw’ prints, nägi oma laiade õlgade ja tugeva kehaehitusega välja nagu õitsvaimas eas mees. Kuigi tema juuksed ja habe olid hallid, paistis neist ikka veel punakuldset, mis oli noorpõlves olnud tema uhkus. Tema rüüd kattis terasvest, vööl oli mõõk.

„Ma tahtsin sind näha, isa.” Gruffydd läks tema juurde ja laskus ühele põlvele. „Nelja silma all.” Ta oli märganud, et poolvend ootab pimedal trepimademel.

Eleyne surus end sügavale aknaorva, aga kumbki mees ei vaadanud tema poole.

„Kõike, mida sa tahad mulle öelda, võid öelda Dafyddi kuuldes,” lausus Llywelyn jäigalt. „Loodetavasti ei tule sa jälle oma rumala nõudmisega lagedale, mu poeg. Sellega on lõpp.”

Llywelyni hääl kõlas väga väsinult. Eleyne tõmbas lauba kipra, isa meeleolu suhtes niisama tundlik nagu alati. Isa polnud terve, seda oli kohe näha, ja Gruffydd teeb tema enesetunde ainult halvemaks. Tavaliselt nägi Llywelyn oma aastatest noorem välja, aga täna oli ta mõõka vöölt võttes ja lauale pannes kühmus nagu valust puretud.

Vahepeal oli tema naine tuppa astunud. Ta oli õbluke ja tumedapäine, igas mõttes abikaasa vastand. „Nõndaviisi, Gruffydd, kas sa tulid meid jälle painama?” Tikitud kindaid käest tõmmates istus Joan laua teise otsa toolile. Llywelyni ilme mahenes teda nähes nagu ikka. Joan suutis teda rahustada isegi kõige suurema raevu korral.

Gruffydd tegi talle nõtke kummarduse. „Ma ei tulnud kedagi tülitama, printsess. Kas tohin küsida, kuidas läksid läbirääkimised kuninga, sinu vennaga.”

Joan naeratas kitsilt. „Need läksid hästi. Tõin Henry kirjad, milles ta võtab vastu sinu isa vabandusepalumise Inglismaa asjadesse sekkumise pärast.”

„Ja sina arvad, et see teeb sõjale lõpu?” Gruffydd ei suutnud häälest kostvat põlgust alla suruda. „Kuidas sa ometi võisid Inglismaa Henry ees lömitada, isa? Henry kamandas de Braose ja teised Montgomerysse oma lipu alla. Ta on vandunud, et alistab sinu ja kõik waleslased. Ta ei tagane, sa ju mõistad? Kui ta jälle Walesi maadele tungib, pead sa võitlema!”

„Mida sa tahad, Gruffydd?” katkestas Llywelyn teda väsinult. „Ma olen päris kindel, et sa ei tulnud Walesi vältimatust sõjast rääkima.”

„Ei.” Gruffyd vaatas Joani poole. „Ma tahaksin sinuga omavahel rääkida.”

„Kas sa kardad minu kuuldes kõnelda?” Joani toon oli pilkav. „Kas kavatsed talle järjekordse jabura ettepaneku teha? Ta ei kuula sind, sa ju tead. Sa oled tema kannatust juba liiga kaua proovile pannud!”

„Isa!” prahvatas Gruffydd. „Kas see naine räägib nüüd sinu eest?”

„Vaikust!” Llywelyn ajas end kangelt püsti. „Ma ei taha su kasuema kohta enam ainsatki halba sõna kuulda, kas saad aru? Ma tahan, et sa lahkud Aberist kohe praegu. Meil pole enam millestki rääkida.”

„Me peame rääkima, isa!” Gruffydd kallutas end ähvardavalt ettepoole. „Jumal, kui sa mind siin ära ei kuula, siis sunnin sind selleks hiljem. Sa veel kahetsed päeva, kui mu oma kojast minema ajasid!”

Eleyne surus aknaorvas käed ahastuses kõrvadele. Miks see pidi alati nii minema? Miks ei võinud Dafydd ja Gruffydd sõbrad olla? See oli tema süü. Joani. Eleyne’i ema. Tüdruku pilk läks ema pingsa, kalgi ilmega näole, mis oli Joani neljakümne ühe eluaasta kiuste endiselt ilus ja nooruslik, kindlale, järeleandmatule suule, ainitistele sinisilmadele, mis sarnanesid nii väga ema isa kuningas Johni omadele, nagu Eleyne teadis.

Just nagu Eleyne’i vaadet tundes kaldus Joani tähelepanu korraks aknale ning ema ja tütar vahetasid vaenulikke pilke. Eleyne’i üllatuseks aga ei lausunud hajevil Joan midagi, pööras vaid silmad mõtlikult oma mehele.

„Aitab, Gruffydd,” sõnas Llywelyn pikkamööda. „Kui sa mind ähvardad, pean astuma samme, et sind talitseda.”

Eleyne hoidis hinge kinni, tundes õudu neis sõnades peituva ähvarduse pärast.

„Ma ei ähvarda sind, isa …”

„Sa ähvardad selle maa rahu.”

„Ei, seda teeb Dafydd. Sa oled ta minu vastu üles ässitanud! Sa oled inimesed minu vastu üles ässitanud! See on minu maa, isa. See oli mu ema maa …” Neid sõnu rõhutades vaatas ta isast mööda Joani poole. „Kui rahvas peaks valima Dafyddi ja minu vahel, valiks ta minu.”

„Rahvas on oma valiku juba teinud, Gruffydd. Kaks aastat tagasi tunnustasid printsid ja Walesi lordid Dafyddit minu pärijana.”

„Ei, mitte rahvas!” karjus Gruffydd. „Rahvas toetab mind.”

„Ei, Gruffydd …”

„Kas tahad, et ma tõestan seda sulle?”

Järgnes pikk vaikus. Kui Llywelyn viimaks suu avas, oli tema hääl vihast kale. „See, millele sa vihjad, on reeturlikkus, mu poeg.”

„Miks sa lased tal endaga niimoodi rääkida, isa?” segas Dafydd viimaks vahele, tulles ukse juures ära. „See kinnitab ju kõike, millest ma sulle rääkisin. Gruffydd on tulipäine narr. Ta on ohtlik kõigele, millesse sina ja mina usume …”

Lause jäi lõpetamata, sest vend viskus üle toa tema juurde, haaras temast kinni, küünitas tema kõri järele. Noormehed vaarusid keset tuba, Llywelyn pani silmad kõledas ahastuses kinni. Kui ta need jälle lahti tegi, oli tema nägu rahulik ja otsustav.

„Valvurid!” Tema hääles polnud enam kröömikestki väsimust. „Valvurid …”

„Ei! Jäta! Palun …” Eleyne viskus aknaaluselt istmelt vendade poole. „Gruffydd, ära tee! Palun jäta järele!”

Aga valvurid, võtnud kaks astet korraga, olid juba kohal ja lahutasid printse. Llywelyn tiris Eleyne’i neist eemale. Gruffyddi kinnihoidmiseks oli vaja kolme valvurit ja sellal kui ta metsikult rabeles, et neid eemale tõugata, tõmbus Dafydd toa kaugemasse nurka, tupsutades lõhkist huult käisega.

„Viige ta minema ja pange luku taha,” käskis Llywelyn.

„Ei, papa, ei tohi! Gruffydd on su poeg!” Eleyne klammerdus isa käsivarre külge. „Palun, ta ei mõelnud nii …”

„Mida laps siin teeb?” Llywelyn raputas end lahti.

„Ma andsin käsu, et ta enne meie tagasijõudmist ära saadetaks,” ütles Joan vaikselt vahele. „Leedi Rhonwen arvas heaks minu käsust üle astuda.”

„See polnud nii!” Eleyne keeras end raevukalt ema poole. „Me kõik teadsime, et sul pole minu jaoks aega, ja kavatsesime pärastlõunal ära minna. Sa tulid liiga ruttu tagasi.”

„Aitab, Eleyne! Kuidas sa julged emaga niimoodi rääkida? Ta armastab sind, nagu ta armastab meid kõiki!” Llywelyn vaatas vihaselt, kuidas valvurid Gruffyddi toast välja lohistavad. Noormehe vandumine kaikus trepikäigus vastu, kuni nad kuuldeulatusest välja jõudsid. Llywelyn seisis viivu, pilk tühjal ukseaval, siis pööras ta oma tähelepanu jälle Eleyne’ile, vaatas mõtlikult lapse pikki sassis juukseid ja kortsunud helesinist kleiti. Tema ilme leebus. „Mine. Otsi leedi Rhonwen üles ja ütle, et te lähete kohe ära. Kuhu ta peab minema?” Ta vaatas poolkahetsevalt naise poole. Tavaliselt meeldis talle noorima tütre seltsis olla.

„Nad võivad minna Llanfaesi. Eleyne peab keskenduma õppimisele. Aberis pole ruumi ja on liiga palju häirivat, mis hajutab tähelepanu.” Joani hääl kõlas ärritunult.

Llywelyn võttis Eleyne’i ümbert kinni, tõmbas ta enda ligi ja vajutas suudluse sassis kiharatele. „Mine Rhonweni juurde, väikseke, ja ütle, et te peate kohe lahkuma.”

„Jah, papa.” Eleyne heitis emale ja vennale hävitava pilgu. „Sa ei tee Gruffyddile viga …”

„Muidugi ei tee ma talle viga. Ta peab mõne aja rahunema, muud midagi.” Llywelyn naeratas tõsiselt. „Mine nüüd, Eleyne …”