Читать книгу Fööniksi laps. 1. raamat - Barbara Erskine - Страница 21

Einion oli valinud välja mahajäetud erakukongi Penmoni taga metsas.

Rhonwen tuli sadulast maha, tuiutades kivihurtsiku suletud ust. Mätaskatuse aukudest immitses suitsu. Eleyne jäi sadulasse, sõrmed kõvasti Cadi laka ümber. „Ära jäta mind üksi.”

„Pean jätma, kui Einion käsib.” Rhonwen astus ukse juurde, kõhkles viivu ja koputas. Mõnda aega ei juhtunud midagi, siis läks uks aeglaselt lahti. Einioni tikitud tuunikat kattis pikk must mantel. See tegi ta pimedas ukseavas viirastuslikuks, peaaegu nähtamatuks.

„Oledki kohal. Kus laps on?” Mees vaatas Rhonweni selja taha puude vahele, kus ootas Eleyne. Vihma kallas, piisad trummeldasid lehtedel, rebides neid okstelt lahti. Tüved kiiskasid niiskelt, maapind hobuste kapjade all oli muutunud porimülkaks.

Eleyne hüppas sadulast. Kaitseks vihma eest oli ta tõmmanud ülle raske villase mantli, mille saba lohises maas, kui ta õnnetuna Einioni poole kõndis.