Читать книгу Fööniksi laps. 1. raamat - Barbara Erskine - Страница 5

Külm täiskuu seilas kõrgel voogavate pilvede kohal, ükskõikne tõusuvete ja vahuharjaliste lainete vastu. Koja uksel silmitses üks naine Yr Wyddfa lumiseid tippe, mis sädelesid vete taga. Tema lähedal pimeduses ootas mees, vaikiv, liikumatu, sau kõvasti käte vahel. Einion Gweledydd oli pikka kasvu, hallipäine, karm, kannatlik. Varsti tuleb laps ilmale; laps, kelle saatust ta oli ette kuulutanud; laps, kelle käed hoiavad kolme krooni; laps, kelle ta nõuab Albioni muistsete jumalate omaks. Ta naeratas. Inglise naine oli kolm pikka päeva tuhudes vaevelnud ja sureb varsti.

Naise taga kojas oli tuli külma vastu üles tehtud. Tosin murelikku teenijat tungles karusnahkadega üle kuhjatud voodi ümber, kus lamas nende printsess, liiga kurnatud, et karjuda, ehkki valud käristasid tema habrast keha ikka ja jälle.

Llys’i mehed olid läinud, minema saadetud, et naised saaksid oma tööd teha.

Viimaks keeras Rhonwen uksele selja ning läks tule juurde. Ta vaatas, kuidas see koja keskel koldes sisises ja sülitas, kuidas suits tõusis keereldes nõgiste katusepalkide poole, nende vahelt august välja, tuulest aetud pilvedesse. Koit oli ligidal.

Tema selja tagant kostis printsess Joani karjatus. Rhonwen küürutas, võttis käputäie tammeoksi ja viskas leekidesse, kus need loitsid siniroheliselt, sooldunud meretuultest, mis piinasid ja väänasid kõiki saare kaldal kasvavaid puid. Mõnda aega neid vaadanud, keeras ta tulele selja ning läks voodi juurde.

Tulest lendas säde põranda niisketest lugadest kattele. Säde sisises viivu, justkui kaheldes, kas surra või leegiks lahvatada, leidis halja oksakese ja jooksis pragisedes seda pidi järgmiseni.

Voodi juures hoolitsesid naised kurnatud printsessi ja tibatillukese tüdruku eest, kelle printsessi keha oli linadele süljanud. Kojas, kus niigi keerlesid suitsuviirud, polnud kirbet lõhna tundagi.

Tuli jooksis üle põranda eemale, hüppas puitseintele, mida katsid gobeläänid. Leegipraginast sai sisin, seejärel möire. Kui naised seda lõpuks kuulsid ja ringi keerasid, oli tuli juba võimust võtnud, õgis seina, hüppas katusepalkidele, kihutas üle põranda tagasi nende suunas.

Üks naine tormas hädakella helistama, et mehi kutsuda, kuigi polnud loota, et nad jõuaksid koja päästa. Ülejäänud mähkisid teadvusetu printsessi voodiriietesse ja tassisid teda nii ruttu kui jaksasid ukse poole. Einion kortsutas väljas kulmu: tundus, et printsess jääb elama, aga ometi oli ette kuulutatud, et ta sureb.

Rhonwenist pidi saama lapse hoidja. Ta seisis hetke, vaadates lambanahksel tekil karjuvat vastsündinut. Nii väeti maimuke see Aberffraw’ printsi viimane tütar, Inglismaa kuninga John Plantageneti pojatütar.

Põlev tala raksatas voodi lähedale põrandale. Rhonwen naeratas. Tuli oli märk. Mõrsja, Kuu emand, oli tulejumalanna. Lapsuke oli kolmeti õnnistatud ja saatusest puudutatud. Talle saab osaks Mõrsja eriline hool. Rhonwen laskus kummargile, võttis lapsukese sülle ja jooksis sadavate tukkide all ukse poole.

Kui tuul leegid suuremaks puhus, keeras Einion Gweledydd näo ida poole ja tema silmad läksid vapustusest pärani. Ka taevas leegitses. Tormavad pilved loitsid oranžilt, erepunaselt ja kuldselt; tuulest kõrgeteks tornideks piitsutatud lained olid purpursed, sarlakpunased, sädemeist kullatud. Tuule ulgumine ja vee vali müha segunesid tule ahne möirgamisega ja ülevalt kostvate kõueraksatustega. Einioni aukartliku pilgu ees jooksid pilved kokku, sulasid üheks, kerkisid leekidega palistatuna. Ta nägi aeglaselt üle taeva sõudva suure linnu kuju, mille laotatud tiivad ulatusid Eryri tuletippudest kuni läänemere kullani.

Päikesekotkas. Eryr euraid. Ei! Mitte kotkas, vaid fööniks! Einioni huuled vormisid hääletult selle sõna. Tulelind matuseriidal just siis, kui idas sündis päike, just siis, kui Llywelyn Fawri viimane laps toodi põlevast kojast välja; Mõrsja laps, tule laps, fööniksi laps.