Читать книгу Fööniksi laps. 1. raamat - Barbara Erskine - Страница 8

Peretoas lõõmas tuli, pimeduse vastu oli süüdatud tosin küünalt.

„Minu meelest on nüüd aeg viia Eleyne koju Gwyneddi, mu leedi.”

Rhonwen oli surunud Eleyne’i vanima õe, Hay isanda Reginald de Braose teise naise Gwladuse linnuse vastvalminud läänetorni nurka. „Tema ja Isabella avaldavad teineteisele halba mõju.”

Rhonwen, ebatavaliselt pikka kasvu, ilusa näo, kotkanina ja heledate juustega – seda võis aimata ainult kulmuvärvi põhjal, sest Rhonweni pead kattis valge loor – naine oli ligemale kolmekümneaastane ning jalustrabavalt kaunis. Aga mitte veetlev. Gwladus piidles teda salamahti. Rhonwenis oli tõrjuvat külmust ja ükskõiksust. Soojust ja inimlikke tundeid pakkus ta ainult Eleyne’ile, oma kallile hoolealusele.

Gwladus oli Rhonweni täielik vastand. Ta oli sihvakas, tormakas, kena tumedapäine naine kahkja jume, tumedate välkuvate silmade ja tihedate kulmudega – see kõik oli toonud talle hüüdnime Gwladus Ddu^[1.]. Rhonwenile kõrgilt otsa vaadates kergitas ta kulmu.

„Kui sa tahad öelda, et Eleyne avaldab Isabellale halba mõju, siis olen nõus. Aga veel on vara. Mu kirjad isale pole valmis, ja saadikud, kes sinuga kaasa tulid, arutavad alles Reginaldi ja Williamiga abielulepingut.”

Gwladus istus peenelt nikerdatud toolile tule ääres ja viipas järi poole, et Rhonwen istet võtaks. „Sa ju ikka tead, miks te siin olete? Mitte selleks, et tüdrukud saaksid kahekesi mängida. Minu isa tahab Isabellat mu vennale naiseks. Miks?”

„Miks, mu leedi?” Rhonwen niheles ebamugaval järil. „See on Dafydd bach’ile^[2.] hea partii. Isabella on noor, tugev ja piltilus.” Ta lubas endale kitsi naeratuse. „Pealegi on ta su abikaasa lapselaps. Liit de Braosetega on prints Llywelynile endiselt väga tähtis.”

Kaheksateist aastat tagasi olid de Braosed kaotanud kuningas Johni soosingu, kuid Reginald ja tema vend Giles, Herefordi piiskop, oma surnud vanemate valduste ühispärijad, olid selle tagasi võitnud enne kuninga surma 1215. aastal, ja nüüd oli perekonnal jälle Walesis võimu.

„Täpselt.” Gwladus kõverdas huuli. „Sellepärast ta panigi mu pärast Gracia surma Reginaldile mehele. Ma tahan teada, miks tal on tarvis veel teistki meie perekondade vahelist abielu.”

Rhonwen lõi pilgu kätele. Kas Gwladus tahtis tõesti ausat vastust? Kas ta siis ei taibanud, et tema mees oli suremas? Ta kehitas diplomaatiliselt õlgu. „Mina olen ainult Eleyne’i hoidja ja õpetaja, leedi Gwladus. Sinu isa ei ole mind oma usaldusaluseks teinud.”

„Ei olegi?” Tumedad silmad vaatasid paksude mustade kulmude alt läbitungiva pilguga. „Kui imelik. Ma olin kindel, et on.”

Järgnes pikk vaikus. Gwladus tõusus rahutult ja läks värisedes akna juurde. „Ma vihkan seda lossi! Käin Reginaldile kogu aeg peale, et läheksime kuhugi mujale elama. Tema on ju endiselt siin. Reginaldi ema. Ta kummitab lossis. Ta kummitab kogu perekonda!” Gwladus lõi risti ette, pani silmad kinni ja tõmbas sügavalt hinge. „Kui sa oled siin kõigest Eleyne’i seltsilisena, siis mine ja vaata tema järele. Ja ära lase tal Isabellat üles kütta!”