Читать книгу Fööniksi laps. 1. raamat - Barbara Erskine - Страница 13

Rhonwen seisis pilgukese uue torni uksel, püüdes viha talitseda. Seinale toetudes tõmbas ta sügavalt hinge, siis teistki korda, tundes müüritise hiljuti lubjatud kive kuklasse surumas. Alles täiesti rahunenuna läks ta pikkamisi keerdtrepist üles magamiskambrite poole. Sel tunnil olid need alati tühjad. Rhonwen vaatas viivu laste voodit, siis istus aknaorva kiviistmele. Wye-tagused metsased mäed olid päikese külmas paistes kristallselged, aga ühtki ratsanikku polnud näha.

Rhonwen ei kartnud; Eleyne oskas ratsutada iga hobusega, ükskõik kui metsikuga. Tüdruk surus end vastu hobuse kaela, sosistas talle kõrva ja loom justkui mõistis teda. Muret tegi hoopis Eleyne’i trotslikkus, mis oli de Braoselt õhutust saanud.

Ta surus käed süles rusikasse. Ta vihkas Williamit, vihkas tema perekonda ja kõike, mille eest nad seisid. Oli piin tema majas elada, ükskõik kui üürikest aega, hoolimata sellest, et siin elas ka printsi tütar Gwladus. Nad esindasid vihatud inglasi, kes olid viimase poolteise sajandi jooksul sokutanud end võimule, ja Rhonweni meelest ei saanud printsi soovist olla nende liitlane tulla midagi head. Naise sõrmenukid tõmbusid valgeks. William oli teda avalikult trotsinud, õõnestanud tema autoriteeti Eleyne’i silmis; autoriteeti, mille oli talle andnud prints ise. Ühel päeval ta veel maksab selle eest. Kord juba olid De Braosed piirimaadel võimust ja mõjukusest ilma jäänud. Miks ei võiks see korduda?