Читать книгу Fööniksi laps. 1. raamat - Barbara Erskine - Страница 17

Niipea, kui Eleyne oli sadamaümbruse rahvasummast ja majadest kaugemale jõudnud, tasandas ta pöörast galoppi. Imelik üksiolemise vajadus oli vallanud teda äkki nagu ikka ning ta oli sellele mõtlemata ja kõhklemata kuuletunud.

Ta jalutas Cadit tasakesi mööda tõusuvee äärt, kuulatas koovitaja – surma käskjala, hoiatuse saadiku – hõikeid ja hakkas jälle värisema. Läks tükk aega, enne kui ta jälle paate märkas. Need olid maa varjust lähemale jõudnud ja suundusid läbi uduvine saare poole. Eleyne tõmbas lauba kipra. Udu oli tulnud äkki, märkamatult, triivis vee kohal. Paadid olid mehi täis. Nüüd nägi ta neid selgesti – üleloomulikult selgesti. Mehed kandsid rinnaplaate, kullatud turviseid ja kiivreid. Odad kiiskasid udust läbi tungiva õhtupäikese kiirtes. Paate oli nüüd veel rohkem, kümme või viisteist kõrvuti, ja nende vahel ujusid ratsanikud, sajad ratsanikud oma ratsudega kalda poole, kus seisis Eleyne. Kuskilt teiselt poolt vett kostis trummipõrin, kajavas vaikuses madal ja ähvardav.

Äkki kartma lüües keeras Eleyne end ringi, soovides, et poleks üksinda minema ratsutanud. Ta võttis ohjad kindlamalt kätte, Cadi lidutas kõrvu ja nihkus külitsi merest eemale. Peab tagasi ratsutama. Eleyne vaatas üle õla, suu hirmust kuiv, ja nägi oma kergenduseks, et ta polnud enam üksi. Tema lähedal seisis kaks naist ja nende taga meestesalk. Nende imelikke rõivaid nähes kortsutas tüdruk kulmu. Nii mehed kui ka naised kandsid musti rüüsid ja kõigil olid pikad sassis juuksed. Naisel, kes oli Eleyne’ile lähemal, oli üks kuldvõru randmel ja teine kaelas. Käes hoidis ta mõõka. Tema taga oli murdu teisi; kallas kihas nüüd inimestest, kõik relvastatud, kõik häälutasid ähvardavalt. Nad vaatasid üle Eleyne’i merele. Trummipõrin täitis tüdruku kõrvad. Käed läksid hirmust kananahale. Ta ei märganudki, et oli sadulast maha roninud, aga äkki seisis ta veepiiril naiste kõrval, ümberringi teised naised, mehed, isegi lapsed.

Eleyne otsis pilguga Rhonwenit, Cenyddit, oma saatjaskonda, kuid ei tundnud kedagi ära. Inimmurd kasvas ja lärm koos sellega. Sada, vahest koguni tuhat häält tõusid ähvardavalt, kui mere poolt kostis kiilude tasane sahin: paat paadi järel randus ja relvastatud mehed hakkasid vette hüppama.

Eleyne keeras end ägedalt ringi, tahtes joosta, püüdes pakku pääseda, kuid tema ümber tunglesid sajad inimesed, viibutasid mõõku, võitlesid jubeda metallitärina saatel. Tüdruk tundis verest sooja ja libedat liiva, kuulis karjeid, haistis hirmu ja vihkamist. Ta ei saanud hingata. Neid tõrjuti tagasi, kaldast eemale. Tema taganes koos nendega, astus üle verise naiselaiba. Ta keeras end kabuhirmus ringi, taandus koos teistega mäeseljal mustendava metsa poole. Tammelehed olid vinejas päikeses ruuged ja kuldsed, inimesed pistsid puude poole jooksma ning Eleyne teadis nagu kõik teisedki, et metsas on nad väljaspool ohtu.

Siis nägi ta suitsu.

Merelt tulnud vallutajad süütasid puid, muutes iidsed tammed ja nende vahelt varju otsivad inimesed tuletungaldeks. Eleyne kuulis paksuks ja läbipaistmatuks muutunud õhus karjeid ja leekide praginat. Ta sirutas meeleheitlikult käed kõrval oleva naise poole. Kui ulatuks temani, kui saaks tal käest kinni võtta, viiks naine ta suitsust välja. Haledalt nuuksudes küünitas ta aina kaugemale, kuid käsi läks naise omast läbi nagu paljast õhust. Ta proovis veel kord ja saigi lõpuks käest kinni …

„Eleyne! Eleyne! Ärka! Mis sinuga on?” Tüdruku mõlemat põske salvas laks ja külm sahmakas merevett lendas talle näkku.

Eleyne lõi rabatult silmad lahti ja vaatas ringi. Ta oli koos Rhonweniga inimtühjal rannal. Kedagi teist polnud näha. Ei paate ega sõdureid; ei vereloikudes lamavaid surevaid mehi, naisi ega lapsi. Tüdruk vaatas pelglikult sinnapoole, kus oli seisnud tammelaas. Nüüd polnud seal midagi peale mõne kängus okaspuu.

Eleyne märkas, et pigistab kõigest jõust Rhonweni käsivart. Ta laskis sellest vaikselt lahti. „Anna andeks, ma tegin sulle haiget.” Tema hääl värises.

„Tegid jah.” Rhonweni hääl oli rahulik. Ta hõõrus kreemikas villases varrukas kätt. Hiljem ilmuvad nahale kümme vihast verevalumit, Eleyne’i sõrmede jäljed.

„Räägi, mida sa nägid.” Hoidja kaisutas tüdrukut. „Räägi, mida sa nägid, cariad.”

„Väge, mis ründas Môni; mehi ja naisi kaldal; siis tuld seal üleval …” Eleyne vehkis käega. „Tuld, igal pool.”

„Sulle meenus tulekahju, mille ajal sa sündisid …”

„Ei!” Eleyne raputas ägedalt pead. „Ei, see polnud koda. Põlesid puud. Seal seljandikul. Seal kasvas suur puudesalu, inimesed läksid sinna varjule, aga sõjamehed panid salule tule otsa. Nad ajasid inimesi tulle – isegi naisi, isegi minusuguseid lapsi …”

„See oli unenägu, Eleyne.” Rhonwen tuiutas tühja merd tüdruku selja taga. Ta oli täiesti rahulik. „Unenägu, ei midagi muud.”

„Kas ma lähen hulluks, Rhonwen?” Eleyne klammerdus tema külge.

„Ei, ei, kus sellega.” Rhonwen surus ta kõvemini enda vastu. „Ma ei tea, miks see juhtus. Võib-olla oli tänane hommik sulle liialt erutav. Tule, püüame ponid kinni ja läheme teiste juurde tagasi. Tuul kisub viluks.”

Nende selja taga jooksis kerge tuuleõhk mööda väina, kõrgel vinesse mattunud tippudel surev päike laskis pimedusel kuristikke vallutada.