Читать книгу Fööniksi laps. 1. raamat - Barbara Erskine - Страница 16

Prints Tindaethwy koda Llanfaesis oli üles ehitatud varsti pärast tulekahju, mille ajal Eleyne oli sündinud. See asus Anglesey saare kagunurgas ja vaatas üle väina Walesi sisemaa suure põhjanuki poole. Rhonwen ja Eleyne ratsutasid sel pärastlõunal teenijate ja valvurite saatel Aberist üle aasade, soode ja liivade sinna, kus ootasid paadid, et viia nad Llanfaesi väikesesse sagivasse sadamasse. Oli kaunis septembripäev, päike kuldas vett, liiva ja mägesid, hobused jooksid kerge kapakuga mere poole.

Eleyne’i põsed õhetasid nagu ratsutades ikka. Ta naeratas oma seltsilisele Lunedile, kes ratsutas tema kõrval. „Teeme võidu paatideni!” Juba ta oligi oma poni galoppi ajanud. Luned ratsutas vaguralt järele, vidutades silmi, kui poni kapjade alt lendas porise liiva kamakaid, mis olid röövikukestadest krobelised.

Rhonwen järgnes neile aeglasemalt ja ohkas, mõeldes suurest sõjahobusest, kellega Eleyne oli Hays ratsutanud. Printsess Joan oli otsustanud, et karmikarvaline mägiponi on tema noorima tütre jaoks küllalt hea. Imelikul kombel oli Eleyne hallkõrvi poni vastu võtnud ja teda kallistanud ega olnud Rhonweni teada läinud isalt suuremat, kiiremat või ilusamat hobust paluma. Ta oli ristinud poni Cadiks ja sellest peale olid nad enam-vähem lahutamatud.

Veepiiril tõmbas Eleyne ratsmetest, et Cadi seisma jääks, ja libistas end naerdes sadulast maha. Ta vaatas Rhonweni poole, kes oli rahulikumas tempos nende kannul tulnud. „Kas me jääme Llanfaesi kauaks?”

Rhonwen kortsutas kulmu. „Me peame sinna jääma nii kauaks, kui su ema nõuab.”

„Või isa. Tema võib mu tagasi kutsuda.”

„Kindlasti kutsub – kui mitte kohe, siis pärast seda, kui õukond on Rhosyrisse kolinud.” Rhonwen naeratas.

Eleyne ohkas. See kõlas täiskasvanu tüüpilise keerutamise moodi. Ta tõmbas ratsmed üle Cadi pea ja silitas looma lõuaalust. „Mis Gruffyddist saab?”

Rhonwen tõmbas lauba kipra. Ta oli selle enne Aberist lahkumist välja uurinud. „Ta viiakse varsti valve all Degannwysse. Su isa käskis teda mõnda aega sealses lossis kinni hoida.”

„Kas ta on seal vangis?” Degannwy, suur linnus, normannide moodi kivist ehitatud nagu Aberi uuemad osad, asus Conwy jõe põhjakaldal Llywelyni maade idaserval. Lossist kaugemal teisel pool mägesid laius suur Chesteri krahvkond ja selle taha jäi Inglise sisemaa.

„Tundub küll nii.”

„Nii et ta koristati jalust, aga Dafydd on kogu aeg isa kõrval?”

Rhonwen noogutas.

„See pole õiglane.”

„Elu pole kunagi õiglane, cariad. Aga Gruffydd leiab võimaluse isa usaldus uuesti ära teenida. Küll näed.” Rhonwen naeratas. „Mine. Kas viid Cadi paati? Kui tema läheb ees, lähevad teised talle järele.”

Kitsas väin oli soe, sile ja rahulik. Eleyne vaatas juhtpaadist taanduvat kallast, pilk libises eelmäestikult kaugetele mägedele, mis olid kuldses pärastlõunavalguses vinejad. Pihvekahlud rippusid Yr Wyddfa nähtamatute nukkide ümber, triivisid mägiorgudesse, kuhu juba hakkas kogunema hiilivaid varje. Tema isa maa, tema sünnimaa – tüdruk värises allasurutud erutusest. Eleyne armastas mägesid ja armastas merd ning siin olid mõlemad. Ta kummardus üle paadiserva ja vaatas sillerdavasse vette, jälgis keerlevaid mustreid, mida tegid paadimeeste aerud, siis heitis pilgu Lunedile, kes istus tema kõrval, ja naeratas. Seltsiline oli nagu ikka näost roheliseks tõmbunud, niipea kui paat kaldast lahti lükati.

Rhonwen oli viinud Lunedi Eleyne’i magamistuppa siis, kui tüdrukud olid kolmeaastased. Lunedita oleks Eleyne’il lapsepõlv olnud üksildane, sest talle vanuselt lähim õde Margaret oli temast kümme aastat vanem. Nüüd olid tüdrukud sõbrad. Hiljem saab orvuna sündinud Lunedist Eleyne’i teenija. Mõlemad mõistsid olukorda ja leppisid sellega meelsasti. Mõlema meelest oli tulevik alles väga kaugel.

Eleyne keeras end jälle kauge kalda poole, otsides pilguga madalalt mäenõlvalt kivi- ja puitmajade kobarat, mis moodustasid suure Aberi linnuse, aga enne, kui silm neid seletas, köitis tema tähelepanu väike flotill, mis oli ilmunud nende ja maa vahele. Eleyne vaatas, silmad päikeselõõsast kissis, kuidas kaldalähedased suured lained panid paadid kõikuma.

„Me oleme peaaegu kohal.” Lunedi hääl pani Eleyne’i võpatama. „Ma näen Cenyddit, ta ootab koos teistega kail!”

Cenydd oli Rhonweni nõbu, ainus sugulane, kes oli jätkanud temaga läbikäimist ka pärast skandaali, mille olid põhjustanud Rhonweni ema lahtiütlemine ristiusust ja surm üksinduses. Cenydd oli Llanfaesis senešall^[1.]. Mõlemad tüdrukukesed jumaldasid teda.

Pilku paatidelt ära pöörates uuris Eleyne ees paistvat madalat kallast ja kail ootavat inimsalka. Sillerdavale merele oli langenud vari ja tüdruk hakkas lõdisema. Paadid olid lõõsas kadunud.

Eleyne ootas kannatamatult, kuulatades kajakate naeru ja paadimeeste hõikeid, kes talutasid hobuseid mööda pikki panduseid kaldale. Niipea kui Cadi oli kaile viidud, jooksis tüdruk tema juurde. Poni pruuskas kehkjalt ja hetk hiljem oli Eleyne juba sadulasse hüpanud.

Rhonwen ja Luned vaatasid üllatunult, kuidas poni kappab oma ratsanikuga sadamast eemale, piki kallast ida poole. Rhonwen tõmbas kulmu kortsu ja pöördus ootava Cenyddi poole. „Näed?”

Mees naeratas, võttes seda tema ja Rhonweni nädalatetaguse jutuajamise loomuliku järjena, justkui polekski see vahepeal katkenud.

„Ta on endiselt metsik – ja teda armastatakse selle eest. Kas lähen talle järele?”

„Ta on iseendale ohtlik, Cenydd. Minu jaks käib temast aina vähem üle. Ja nüüd …” Lunedi innukat näokest nähes jättis Rhonwen lause järsult pooleli.

„Nüüd?” õhutas Cenydd. Ta silmitses Rhonwenit uudishimulikult. „Kas on nii, nagu sa kartsid?”

„Hiljem.” Rhonwen põrnitses taktitut sugulast ärritunult. „Vii teised mõisa ja sea nad sisse.” Ta istus kiiruga oma mära selga, ajas ta kergele kapakule ja ratsutas Eleyne’ile järele.

Ta tundis end muretuna. Sellel lopsakal leebel saarel polnud ohtu karta, see oli Llywelyni valduse süda, kus elasid ustavad ja truud mehed-naised, aga ometi tegi Eleyne halvasti, et niimoodi minema ratsutas. See nägi välja sedamoodi, nagu oleks ta Lunedi meelega maha jätnud ja saatjatele pikka nina näidanud. Rhonwen kortsutas kulmu. Oli enam-vähem kindel, et see polnud nii. Ta kahtlustas, et Eleyne oli teiste olemasolu lihtsalt unustanud. Selles häda oligi. Ta poleks tohtinud unustada.

Cadi kabjad olid vajutanud liivasse sügavaid auke, mis hakkasid juba vett täis valguma. Meriskid ja leeterislad olid vaid korraks kohkunud, nüüd patrullisid nad jälle kalda ääres. Madala künka tagant kostis koovitaja vile.

Tõusulainet kirjasid pikad kuldsed kiired. Kaugel ees lasus merehiiglase Pen y Gogarthi tohutu küürakas vari. Kuskil selle tuulevarjuküljes asus Degannwy, kus Gruffydd ap Llywelyn, Aberffraw printsi vanim poeg, veedab esimese öö oma isa vangina.

Rhonwen põrnitses pahuralt, talitses hobuse sammu käima. Kui Gruffydd tahab isa juures edu saavutada, peab ta õppima oma tormakust talitsema.

Naine laskis pilgul üle ranna käia. See oli inimtühi. Ent kabjajäljed läksid edasi. Äkki ärevile minnes kannustas Rhonwen hobust. Kajakaparv tõusis tema kõrval veest õhku, lendas sörkivast hobusest vaevata mööda, ja siis nägi ta Cadit – ratsanikuta, ohjad taga lohisemas. Poni näkitses veepiiril lühikesi rohukõrsi.

Rhonwenit läbis hirmuvärin. „Eleyne!” Hõige hajus tühjas õhus. „Eleyne!”

Ta tõmbas ratsmetest ja vaatas ringi. Siis nägi ta Eleyne’i. Tüdruk seisis mere ääres, aeglaselt tõusev vesi oli ta õhukesed nahktuhvlid märjaks teinud. Seelik, mis oli harilikult vöö vahele topitud, oli langenud vette ja hõljus punase keerisena tüdruku ümber. Eleyne vaatas üle väina.

Rhonwen tuli sadulast maha. Jättes hobuse Cadi kõrvale rohtu sööma, läks ta mere poole.