Читать книгу Fööniksi laps. 1. raamat - Barbara Erskine - Страница 12

Järgmisel hommikul lipsas Eleyne Rhonweni eest minema, aimates nagu vana Thomaski, et hoidja poleks ratsasõitu heaks kiitnud. Viivuke hiljem tormas tüdruk juba talli poole, paludes endamisi, et Invictus oleks seal, mitte mõne rüütli või tallimehe käe all treenimas. Sir William, teadis ta, istus koos oma isa Reginaldiga suures kojas pukklaua ääres. Reginald de Braosel oli sel hommikul parem. Paistis, et ta oli palavikust jagu saanud ja tulnud alla kotta pojaga rääkima. Mehed ajasid laua ääres veinikannu juures süvenenult juttu. Saatnud neile põgusa puikleva naeratuse, tõmbas Eleyne mantli koomale ja põikas välja kevadpäikesesse.

Eelmiste päevade tihe sadu oli viimaks ometi lakanud ja Wye org säras puhtas õhus. Eleyne kuulis pea kohal ronga kähedat hõiku, tõstis vidukil silmad üles ja vaatas, kuidas lind sinitaeva taustal kukerpallitas, pani tiivad kokku ja langes katkise torniakna poole. Päevavalgel nägi Eleyne, kui kõrgel see aken õieti asus, ja värises, mõeldes, et tema ja Isabella olid olnud seal, maast nii kõrgel. Ronka unustades pöördus ta minekule. Täna oli tal palju tähtsam kohtumine ees.

Thomas saduldas sõjaratsu, kes oli keskmisest sõjahobusest kõrgem ja sihvakam, raske, kuid kiire, tema kenus kael ja kõrvist peast vaatavad tohutu suured lahked tumedad silmad reetsid, et tema eellaste soontes oli voolanud araabia ratsude verd. Thomas tõstis tüdruku hobuse laiale seljale ja vinnas ennast teldrile. Nad olid juba peaaegu linnuse väravani jõudnud, kui Eleyne kuulis Rhonweni hüüatust.

„Mida sa enda arvates teed? Tõsta laps kohe maha!” Rhonwen oli lävelt vaadanud, kuidas Eleyne torni juurde läks.

Eleyne vilksas Thomase poole vaadata, tundes kiusatust Invictus kapakule ajada, kuid Thomas oli pannud käe talitsevalt tema ratsmetele.

„Sir William lubas,” ütles Eleyne trotslikult, kui Rhonwen nende poole jooksis.

„Ma ei usu sind.” Rhonwen surus huuled kõvasti kokku. „Mitte keegi ei lubaks lapsel selle loomaga ratsutada. See hobune on oma seitseteist kätt^[4.] kõrge.”

Eleyne naeratas. „Jah, kas ta pole võrratu? Pealegi tasane nagu talleke.”

„Tule maha!” Rhonweni silmad välkusid ohtlikult. „Roni jalamaid maha. Sa ei lähe temaga ratsutama!”

„Ei tea, miks?” Õuele oli ilmunud Sir William. Ta astus nende poole, tema isa jälgis neid taamalt ukseavast. Sir Reginald toetus kepile, nägu eredas päikeses valust tuhkhall. „Ma andsin talle loa Invictusega ratsutada, leedi Rhonwen. Temaga ei juhtu midagi halba.”

„Ma ei taha, et ta istub selle hobuse seljas.” Rhonwen seisis Sir Williami ees, käed rusikas. „Eleyne on minu hoolealune. Kui mina keelan tal ratsutada, siis ta ka ei ratsuta.” Rhonwen põlgas selle mehe sundimatut kõrki sarmi, endastmõistetavat veendumust, et iga naissoost olevus, olgu laps või täiskasvanu, sulab tema naeratusest.

„Eleyne on minu külaline, madam.” Williami silmad olid järsku kalgid. „See on minu loss. Siin teeb ta seda, mida ise tahab.”

Eleyne vaatas hinge kinni hoides mõlemale kordamööda otsa. Ise seda märkamata oli ta surunud sõrmed sügavale hobuse lakasse. Ta tundis end kaheks käristatuna. Ta oli Rhonwenile kirglikult ustav ega tahtnud tema allajäämist näha, aga selles lahingus soovis ta siiski Sir Williami võitu.

Rhonweni silmad olid pilukile tõmbunud. „Sa riskiksid selle lapse eluga? Kas sa ka tead, Sir William, et see tüdruk on Huntingdoni krahvinna. Ta on Šotimaa printsess. Tema käes on kolme riigi liit ja sõprus.”

Rhonwen polnud kunagi olnud ilusam kui nüüd. Täku seljast vaatav Eleyne silmitses teda äkki tekkinud erapooletu uhkusega. Rhonwen oli võrratu – püstipäine, peenejooneline nägu vihast pingul, õhetav jume; kuldsed palmikud olid ümber ta pea keeratud ja särasid loori all. Eleyne ajas omagi õlad märkamatult sirgu. Ka Sir William, tajus tüdruk vaistlikult, märkas Rhonweni ilu. Sellest hoolimata kortsutas mees kulmu. „Leedi Huntingdon,” sõnas ta tiitlit pilkavalt rõhutades, „on minu külaline, madam. Ma ei lase talle oma katuse all midagi halba juhtuda.”

„Leedi Huntingdon,” andis Rhonwen vastu, „on oma õe külaline sinu isa katuse all.”

„Tema õde on minu isa naine.” Williami hääl oli siidine. „Ta teeb seda, mida mu isa käsib. Kas kutsun ta siia, leedi Rhonwen, ja palun tal kinnitada, et de Braosed annavad ratsasõiduks loa?” Ta vaatas Rhonwenile ainiti silma.

Rhonwen pööras esimesena pilgu kõrvale. „Pole vaja,” ütles ta löödult. „Kui oled kindel, et hobune pole ohtlik.” Tema hääl oli nördimusest sünge.

Eleyne märkas alles nüüd, et oli hinge kinni hoidnud. Ta kiikas Thomase poole. Too ootas, silmad maas, musterteener, kes pealtnäha ei kuulnudki sõnavahetust, ainult et tund pärast nende tagasijõudmist on jutt kogu linnuses laiali läinud, teadis Eleyne.

Ta vaatas paluvalt Rhonweni poole, tahtmata teda solvata, aga Rhonwen oli juba minekule keeranud. Pea püsti, läks ta üle õue tagasi, Sir Reginaldist möödudes peadki noogutamata, ja kadus läänetorni.

Sir William pilgutas Eleyne’ile silma ja andis hobusele kerge laksu vastu laudjat. „Head ratsutamist, printsess,” soovis ta rõõmsalt, „ja ära sa taeva pärast maha kuku, muidu kargavad kolm riiki üksteisele kõrri.”

Sir William saatis Eleyne’i ja Thomast pilguga, nood ratsutasid minema, salk relvakandjaid aupaklikus kauguses kannul. Ta kortsutas kulmu; ta oli teinud Rhonwenist vaenlase, ja see mõte tekitas ärevust.