Читать книгу Fööniksi laps. 1. raamat - Barbara Erskine - Страница 14

Läks mitu tundi, enne kui Eleyne tagasi jõudis, ja siis hoidis ta Rhonwenist hoolega eemale. Rõõmujoovastuses, väsinud, nägu kriim kõmisevate kapjade alt üles lennanud porist, juuksed sassis ja kleit kärisenud, oli ta õnnelikum kui kunagi varem. Tallist õige vastumeelselt lahkudes vaatas ta õuel ringi. Isabellat ega tema õdesid polnud näha. Nad olid kohal olnud, kui Eleyne Thomase kõrval uhkena sisse ratsutas, nad olid tema ümber tungelnud, kui ta sadulast maha hüppas. Siis oli teenija neile järele tulnud. Nende ema leedi Eva tahtis, et nad tuppa läheksid.

Varjud venisid munakividel aina pikemaks, Eleyne seisis viivu, vaadates linnusemüüridel turnivaid ehitusmehi. Heinatuustid tantsisklesid ja keerlesid tuules, marjadest raske pihlapuu kõigutas sepikoja lähedal oksi.

Eleyne nägi kõike kummaliselt teravalt, märkas üksikasjalikult kive, mida mehed hiivasid kandekünaga müürile, selle krobelise poorse pinna kooruvaid kihte ja auke, vana kuivanud sammalt. Ta märkas meeste nägude pisimaidki üksikasju, nende naha erinevusi: mõnel mehel oli see kare, ilmast pargitud, ühel aga pehme ja udejas nagu lapsel. Ta nägi priimula- ja käoorvikuklumpe, sügavpurpurseid ja kollaseid, peenikeste mustade viirgudega õisi, läikivate kortsus lehtedega melissi, müüri jalamil juurdunud jooksikuid ürdiaiast.

Eleyne kortsutas kulmu. Ta oli jälle siin, see varjukuju, ja jälgis müürseppade tööd. Täna oli ta hägusem, viirastus kividel, hajus ja kadus.

Rhonwen jälgis Eleyne’i tellingute varjust. Ta oli näinud, kui laps õuele ratsutas, ja hoidnud end vägisi talle vastu jooksmast. Ta nägi Eleyne’i nägu, luges kaugelt tema õnne ja mõistis, et polnud õige aeg tema juurde minna. See oli Eleyne’i hetk, mida kalliks pidada, võidurõõm, mida ta pidi maitsma üksinda, ilma naiseta, kes oli olnud tema hoidja. Küll hiljem jõuab temaga rääkida.

Rhonwen oli sellest tihti mõelnud, kartnud selle kättejõudmist, aga just niimoodi see südi ja isemeelne tüdruk nüüdsest kasvabki. Trotsi ja vahel koguni pettusega astutud sammud iseseisvuse poole. Kui Rhonwen tahab Eleyne’i armastust ja usaldust hoida, peab ta oskama mässuga leppida, kui raskeks see ka ei osutuks. Nimelt oli ta aastate pikku mõistnud, et peab Eleyne’i armastust tingimata hoidma. See laps oli kogu Rhonweni elu; temata pole ta midagi.

Ta kortsutas kulmu. Eleyne kuulatas jälle, pea viltu, kogu keha valvas, ratsasõit viivuks ununenud. Teda jälgides tundis Rhnonwen käe- ja kuklakarvakesi hoiatavalt turri tõusmas. Ta tõmbas mantli tihedalt ümber ja astus jaheda õhtupäikese kätte.

Eleyne vaatas Rhonwenile otsa ja naeratas. Naeratuse soojus ja armastus lepitasid ja meelitasid, ehkki sõnad panid Rhonweni kulmu kortsutama.

„Ta on jälle siin. Kas sina ei tunne?”

„Sa räägid rumalusi, mu leedi!” Siiski vaatas Rhonwen tahtmatult ringi. Oijaa, ta oli siin, see kummaline vaim, kes valvas Hay lossi. Ka Rhonwen tajus teda, kuid ei kavatsenudki tüdrukut julgustada: veel mitte. Õudseid unenägusid oli niigi olnud liiga palju, enamasti nägi neid küll Isabella.

„Kus Isabella on, laps? Arvasin, et ta on su selle aja peale juba üles leidnud.” Rhonwen silus tüdruku kleiti, pühkis punaselt villalt kahvatut mörditolmu. Rebend peab ootama.

„Ema kutsus nad kõik sisse.” Eleyne hoidus Rhonwenile silma vaatamast.

„Miks?”

Õlgu kehitades vedas Eleyne kinganinaga tolmu sisse joone.

„Kas sa hirmutasid neid jälle tondijuttudega?”

„Need pole jutud! Ma ütlesin hommikul ainult vaata, ta jälgib meid, ja Isabella pistis kriiskama.” Eleyne ajas lõua kindlalt õieli. „Ja jälgiski, Rhonwen. Emand. Ta jälgib meid tihti.”

„Ah nii.” Rhonwen istus rohmakalt tahutud kivile, mis ootas lihvimist ja tellingutele vinnamist. Nüüd polnud küll aeg ratsutamisest rääkida. „Ütle, milline see sinu emand välja näeb.”

„Ta on väga pikk, tema juuksed on sügavpunased, natuke nagu minul, tema silmad on hallikasrohelised ja kuldsed ja elavad nagu jõevesi päikeses.”

„Kas sa tead, kes ta on, see emand?” küsis Rhonwen ettevaatlikult. Järsku meenusid talle Gwladuse sõnad: Tema on ju endiselt siin. Reginaldi ema. Ta kummitab lossis … Reginaldi ema Matilda de Braose, Hay emand, kes oli selle lossi ehitanud, mõned väitsid koguni, et omaenda kätega.

Eleyne kehitas õlgu. „Ma ei tea, ma arvan, et ta elas siin. Ta armastab seda lossi. Mõnikord näen ma teda koos müürseppadega müüril.” Tüdruk kihistas naeru. „Kui nemad teda näeksid, kukuksid nad hirmu pärast alla!”

„Aga sind ta ei hirmuta?” Rhonwen vaatas uut kõrget müüri.

„Oh ei. Mulle näib, et ma meeldin talle.”

„Kust sa seda tead?” Kui Hay vaim oli tõesti Reginaldi ema, kelle kuningas John oli elajalikult tapnud, kas talle võiks siis tõesti meeldida laps, kelle soontes voolas rüvetatud kuninglik veri? Ta judises.

„Lihtsalt tean,” vastas Eleyne. „Muidu ta ju ei näitaks ennast mulle.”

Ta kummardus ja sikutas Rhonwenit käest. „Lähme sisse. Ma pean enne sööki kleidi ära vahetama ja mu kõht on väga tühi!”

Kuuldes neid süütuid sõnu lossiõuel vastu kajamas, läks Rhonwen kaameks. Pimedusse vaadates tegi ta salamahti märgi kurja vastu. „Ta ei tea,” sosistas ta kuuldamatult. „Palun andesta talle, ta ei tea, kuidas sa surid.”

Teel ukse poole seisatasid nad sepikojast kostva karjumise peale. Gwyneddi mees oli Hay meest ninapidi vedanud, noad välkusid ja ivake hiljem võitles tosin meest raevukalt poristel munakividel.

Rhonwen haaras Eleyne’il käsivarrest ja tõmbas ta kiiruga tagasi. „Sisse,” käskis ta. „Ruttu. Siin tuleb verevalamist, kui Sir William neid ei takista.”

„Miks nad üksteist nii väga vihkavad?” Eleyne jäi maha, tahtes võitlust pealt vaadata.

„Nad tulevad eri maailmadest, laps, vaat mispärast.” Rhonwen surus huuled kokku. Tema oli oma meeste poolt. Kui ta oleks saanud, oleks ta nende sekka läinud ja vihatud inglastel silmad peast kratsinud.

Suhteliselt ohutust müüriäärsest pelgupaigast vaatasid nad kaklust natuke aega pealt. Eleyne tõstis silmad Rhonweni poole. „Sa ei taha, et Dafydd võtaks Isabella naiseks, ega ju?”

„Mul ükskõik, mida Dafydd teeb.” Rhonweni silmad tõmbusid pilukile. „Peaasi, et temast ei saa sinu isa pärijat. See on vanima poja sünniõigus, ükskõik, kas tema ema oli printsiga Inglise seaduse järgi abielus või mitte. Pärijaks peab saama Gruffydd. Ja Gruffydd on abielus Walesi naisega.”

Eleyne ohkas. „Kui ainult Gruffydd ja Dafydd ei tülitseks alalõpmata.”

„See on su isa süü. Ta oleks pidanud su emale vastu astuma ja selge sõnaga ütlema, et tema pärijaks jääb vanim poeg.”

„Kui Dafydd saab Gruffyddi asemel isa pärijaks, tuleb Isabellast ühel päeval Aberffraw’ printsess,” jätkas Eleyne mõtlikult. „Loodan, et ta upsakaks ei lähe.” Ta surus reeturliku mõtte kähku alla. „Oleks tore, kui ta tuleks Aberisse elama, siis näeksin teda kogu aeg.”

Rhonwen kortsutas kulmu. Eleyne oli justkui unustanud – nagu ikka – omaenda abielu skottide printsi Huntingdoni krahviga, Inglismaa võimsaima krahviga. Tõsiasi, et ta ei jää Aberisse alatiseks, ei tähendanud talle veel midagi, ja Rhonwen eelistas sellele mitte mõelda. Kulub veel vähemalt neli aastat, enne kui Eleyne peab oma abikaasa juurde minema. Maailmatu aeg. Nelja aastaga võib mõndagi juhtuda. Ta võttis tüdrukul käest. „Näe, mehed kaklevad nüüd talli juures. Me peame sisse minema. Kui läheme ringiga ümber ürdiaia, ei satu me nende lähedalegi. Ta vedas Eleyne’i ümber torni jalami linnuse lõunaküljele.

Päike laskus Cadair Arthuri, Arthuri Trooni kauge tipu taha justkui suurimast suurim tuletorn, pannes müürid maapinnale pikki varje heitma. Võrdlemisi rahulikus ürdiaias oli peaaegu pime. Eleyne kummardus, noppis raske kuldse võilillepea ja keerutas seda sõrmede vahel. „Millal me koju läheme, Rhonwen?”

„Varsti, laps. Kas sulle ei meeldi siin?” Väikeses vaikuseoaasis, mis jäi kaklusest kaugele, tabas Rhonwen end ringipiilumiselt ja hakkas värisema. Kas ta oli ka siin, see nähtamatu vari, keda Eleyne nägi täiesti selgelt, naine, kes oli selle ürdiaia palju aastaid tagasi oma kätega rajanud? Ta vaatas uurivalt tüdruku poole. Laps oli tundlik, aga kui palju ta tegelikult nägi ja kui suur osa sellest tuli kirjutada ülierksa kujutlusvõime arvele?

Eleyne’i sünnihetkest saadik oli Rhonwen jälginud ja oodanud märki sellest, et Mõrsja käsi on seda last puudutanud. Mõnikord mõtles ta, et see on olemas, et see laps oli Nägija, teinekord kahtles.

„Mulle meeldib koos Isabellaga siin olla,” jätkas Eleyne unistavalt, „aga ma igatsen mere järele. Pealegi on siin midagi, midagi sellist, mis ei meeldi mulle.” Ta kortsutas kulmu, surudes kahust kuldset õit põse vastu. „Mõnikord on mul imelik tunne, nagu vaataksin maailma väljastpoolt ega kuulukski ise sellesse.” Ta naeratas kohmetult. „Saad aru, mida ma öelda tahan?”

Rhonwen silmitses teda viivu mõtlikult, kuid ütles ainult: „Mulle tundub, et sa oled õhtuti liiga kaua üleval, noor daam.”

Eleyne naeris. Ta viskas õie minema. Kui ta oligi kavatsenud Rhonwenile veel südant puistata, siis nüüd muutis ta meelt. Kummalised tunded häirisid teda. Need eraldasid teda ümbritsevast, tekitasid äraoleva tunde, nagu ootaks ta, et midagi juhtuks – midagi, mida aga kunagi ei juhtunud. See tekitas temas rahutust ja ärevust. Ta oli sellest ääri-veeri Isabellale rääkinud, kuid sõbratar oli ainult naernud ja Eleyne polnud sellest enam kunagi juttu teinud.

Eleyne astus müüri äärde, kus oli juba päris pime, ja vaatas läbi võlvkäigu õuele, kus päike ikka veel sillutisekividel mängles. Ta kuulis eemalt kaklevate meeste röökimist, nägi ligidal seisvat Rhonwenit, kelle kleit oli halli kivimüüri taustal erksat, väga erksat sinist värvi. Äkki oli tema kuulmine nii terav, et vähimgi heli tegi kõrvadele haiget. Linnulaul kurdistas; samuti Rhonweni jalge ette lendava punarinna sulesahin, kuivanud lehtede krabin, helin, mille vana torni vihmaveesülitist kukkunud vihmapiisk maad tabades kuuldavale tõi. Eleyne vaatas üles, et näha, kust see oli tulnud, ja tundis südant hirmust seiskuvat. Ülemise korruse aknast nilpsasid tulekeeled: sellesama toa aknast, kus tema ja Isabella olid pimedas istunud. Ta ei uskunud oma silmi. Siis nägi ta katuseta müüride vahelt välja valguvat suitsu.

„Rhonwen! Vaata! Tuli!”

Ta näitas hirmunult sinnapoole. Inimkogud jooksid igas suunas laiali. Leegid levisid otse tüdruku silme all. Vana torn oli juba tulest neelatud, samuti tall müüri ääres. Eleyne kuulis lõksu jäänud hobuste kisa.

„Armas jumal!” Ta surus käed kõrvadele. „Miks nad midagi ei tee, Rhonwen? Hobused! Mõrsja nimel, päästa hobused! Invictus! Kus Sir William on?”

Leek jooksis mööda müüriharja, kuhu puittellingud olid toetunud, ja sööstsid üle võlvkäigu peakoja ukse poole.

Eleyne oli paigale tardunud, nuuksus vapustusest. „Rhonwen, tee midagi! Kus on Isabella ja teised? Rhonwen!”

Tüdruk tundis, kuidas Rhonwen võttis tema ümbert kinni, et teda talitseda, ja kiskus end ägedalt lahti. Tema nina ja suu olid suitsu täis, silmad jooksid vett. „Aita neid! Me peame neid aitama!”

„Eleyne, kuula mind!”

Rhonwen raputas teda õlgadest.

„Eleyne! Mingit tuld ei ole!” Rhonwen andis talle kõva kõrvakiilu.

Tüdruk jättis rabelemise. Palavikuliselt värisedes vaatas ta ringi. Tuli oli kadunud. Kevadõhtu oli samasugune nagu enne, punarind istus ikka varemerohu peenra kõrval mullahunnikul ja hakkas laulma, saates sulneid trillereid selgesse õhku.

„Mis juhtus?” Eleyne neelatas ägedalt. Ta vabises lakkamatult. „Igal pool möllas tuli …”

„Sa nägid õudset und.” Rhonwen võttis nobedalt mantli seljast ja laotas selle tüdruku õlgadele. „Tukastasid viivuks ja nägid koledat unenägu, muud midagi. Nüüd on see möödas. Karta pole midagi.”

„Ma ei maganud …”

„Magasid küll, cariad^[5.]!” Ärevusest rääkis Rhonwen järsult. Ta võttis jälle lapse ümbert kinni. „Sa olid nii väsinud, et jäid püstijalu magama. Seda ma sulle ennist ütlesingi. Muudkui jooksed öösiti lossis ringi ega puhka end välja. Nüüd lähed voodisse. Saad aru? Toon sulle köögist puljongit ja panen palderjani hulka, et sa magama jääksid. Hommikul tunned end paremini ja homme võtan ma leedi Gwladusega jälle kojumineku jutuks.”

Rhonwen ei andnud Eleyne’ile mahti vastu vaielda. Ta lükkas tüdruku sisse, kihutas ta keerdtrepist üles magamistuppa. Seal tõmbas ta Eleyne’il kingad jalast ja lükkas ta täies riides voodisse. Lapsele teki peale tõmmanud, istus Rhonwen viivu tema kõrval ja hoidis ta kätt peos. „Ära mõtle sellele õudsele unenäole, laps. Mõtle millelegi ilusale. Mõtle hobusele. Ta on elus ja terve ja temaga ei juhtu midagi. Võib-olla lähed homme jälle ratsutama.”

Eleyne vaatas talle hirmunud silmadega otsa. Järeleandmine kohutas teda. „Kas see unenägu ei tule kindlasti tagasi?”

„Täitsa kindlasti!” ütles Rhonwen rõhutatult. Lõpuks oligi see juhtunud, see, mida ta oli nii palju aastaid kartnud. Last, keda Rhonwen pidas oma tütreks, oli puudutanud jäise tuule külm hingus – Mõrsja sõrmede suudlus. Eleyne’i kätt hoides pani Rhonwen silmad kinni. Kui Einion sellest teada saab, võtab ta lapse endale, ja mida Rhonwen siis peale hakkab?

„Rhonwen.” Eleyne’i hääl oli ikka karjumisest kähe. „Mul on külm.”

Rhonwen laotas talle veel ühe teki peale. „Oota. Ma teen tule suuremaks, siis toon sulle alt kuuma jooki.”

Ta viskas korvist paar halgu tulle ja läks üle õla tagasi kiigates toast välja.

Eleyne lebas viivu liikumatult, siis tõusis istuli, võttis teki õlgade ümber ja ronis voodist välja. Ta jäi tulest aupaklikus kauguses seisma ja vaatas seda üksisilmi. Niiskest puukoorest tõusis paksu aromaatset suitsu. Tüdruk tundis puude erinevaid lõhnu: õunapuu magusat, tamme vürtsikat, männi teravat vaigulõhna; nägi punasiniseid leeke koorelõhesid noolivat – täpselt nagu torni seinu. Ta värises ägedalt. Öelgu Rhonwen mida tahes, ta polnud halba und näinud. Ta oli olnud ärkvel ja teadis, mis oli juhtunud. Viimaks ometi oli isemoodi teine maailm, mida Eleyne oli seni ainult vilksamisi näinud, tema vaimu haprast tõkkest läbi murdnud.

1 must - walesi k (Nüüd ja edaspidi tõlkija märkused.) [ ↵ ]

2 kallis väike - walesi k [ ↵ ]

3 Rooma-Gallia religioonis hobuste jumalanna. [ ↵ ]

4 1 käsi = 10 cm [ ↵ ]

5 kallis - walesi k [ ↵ ]