Читать книгу Ulenspiegel ja Lamme Goezdak - Charles de Coster - Страница 22

XVIII

Kuna söekandja kõlvatu poeg lõbusalt vallatades üles kasvas, närbus vägeva keisri võsu keset kurblikku süngust. Kojadaamid ja -härrad nägid teda Valladolidi tubades ja koridorides ümber lonkimas, kõhn keha taaruvail jalgadel, mis vaevalt suutsid kanda ta haruldaselt suure, valgete harjastega kaetud pea raskust.

Tihti otsis ta lossi pimedamaid vahekäike; seal istus ta tundide kaupa pimedamais nurkades, jalad ette välja sirutatud lootuses, et mõni teenija kogemata nende üle juhtub komistama; siis laskis ta seda nuhelda ja tundis lõbu tema karjumisest. Kuid ta ei naernud iialgi.

Järgmisel päeval seadis ta oma püünise teise kohta ja daamid, härrad ning paažid, temast mööda rutates, komistasid, kukkusid ja vigastasid endid. Ka see valmistas talle lõbu, kuid ta ei naernud iialgi.

Kui mõni komistas, ent sellest hoolimata ei kukkunud, hakkas infant uluma, nagu oleks teda löödud, ja rõõmustas tema karjumisest hirmunud inimese üle. Ent ta ei naernud iialgi.

Pühim Majesteet, kellele infandi käitumine teatavaks tehti, käskis tema peale mitte mingit tähelepanu pöörata ja ütles: kui infant ei taha, et talle jalgade peale astutakse, siis ärgu toppigu neid sinna, kus inimesed liiguvad.

See ei meeldinud Philippile, ent ta ei lausunud sõnagi; ja sest ajast nähti teda ainult harva, palavail päevadel, mil ta oma külmetavat keha päikese paistel soojendas.

Kord sõjakäigult tagasi tulles märkas Karl teda tema tavalises raskemeelsuse hoos.

„Mu poeg,” sõnas ta, „kui vähe sarnaned sa minuga! Noores-põlves tundsin ma rõõmu puude otsa ronimisest ja oravate tagaajamisest. Ma lasksin end nööripidi järsust kaljuseinast alla, et riisuda pesast kotka poegi. Oleksin võinud selles mängus oma kondid murda, kuid nad muutusid aina tugevamaks. Jahil jooksid metsloomad tihnikusse, nähes mind minu tubli püssiga.”

„Ah, isa, mul on kõhuvalu!” oigas infant.

Karl vastas: „Paxaret’i vein on selle vastu parimaid rohtusid.”

„Ma ei armasta veini. Mul valutab pea, isa.”

„Poeg, sa pead jooksma, hüppama ja ronima, nagu seda teevad teised sinuvanused lapsed.”

„Mu jalad on kanged, isa.”

„Kuidas võikski see teisiti olla, kuna sa neid üldse ei kasuta, nagu oleksid nad puust. Ma lasen su kergejalgse hobuse selga siduda.”

Infant puhkes nutma.

„Ära seo mind mitte, mul valutavad puusad.”

Ja Karl küsis: „Sul on siis nähtavasti kõik kohad valu täis?”

Infant vastas: „Ma ei tunnekski seda, kui mind jäetaks rahule.”

„Mõtled sa siis terve oma kuningliku elu unistada nagu mõni kantseleirott?” hüüdis keiser vihaselt. „Nood tarvitavad vaikust, üksindust ja mõtlemist selleks, et tindiga pärgamenti määrida; sina, mõõga poeg, vajad tulist verd, ilvese silma, rebase kavalust ja Herkulese jõudu. Pole sünnis lõvipojale jäljendada vanu naisi, kes on langenud usuhullustusse.”