Читать книгу Ulenspiegel ja Lamme Goezdak - Charles de Coster - Страница 33

XXIX

Ühel helgel kevadpäeval, mil maa armastust hingab, vadistas Soetkin avatud akna juures, Klaas ümises laulu, kuna Ulenspiegel meisterdas kohtunikumütsi ja asetas selle Titus Bibulus Schnuffiuse pähe. Koer tõstis käpa, nagu hakkaks ta kohtuotsust ette lugema – tõeliselt tahtis ta ainult mütsist lahti saada.

Äkki sulges Ulenspiegel akna, jooksis mööda tuba, karates lauale ja toolidele, käsi üles tõstes. Soetkin ja Klaas nägid, et ta sööstis vaid selleks, et püüda oivalist väikest linnukest, kes värisedes ja hirmust piiksudes end lae alla nurka surus.

Ulenspiegel oli teda parajasti rabamas, kui Klaas sõnas:

„Miks sa nii kargled?”

„Et teda kinni võtta, puuri panna, talle teri sööta ja kuulata, kuidas ta laulab.”

Linnuke lendas hirmunult piiksudes ühest nurgast teise ja hakkas pead vastu klaasi peksma.

Ulenspiegel ei lakanud jahti pidamast enne, kui Klaas oma käe raskelt talle õlale pani:

„Püüa ta kinni, pane puuri ja lase endale laulda, kuid mina pistan sinu samuti tugevaist raudvarbadest puuri ja sunnin laulma. Sa jooksed meeleldi ringi, ent seal pole see võimalik; sa jääd villu, kui külm on, ja pead päikese käes seisma, kui kuum hakkab. Pühapäeval läheme kodunt ära, unustades sulle toidu andmata, ja neljapäeval tagasi tulles leiame Thijli nälgasurnult ja liikumatuna.”

Soetkin nuttis, Ulenspiegel kargas püsti.

„Mis sa tahad teha?” küsis Klaas.

„Linnule akna avada.”

Ja lepalind põgenes läbi akna; noolena õhku läbistades tõstis ta rõõmuhüüde, istudes naabruses oleva õunapuu oksale, puhastas nokaga tiibu ja vadistas lõpuks Ulenspiegelile linnukeeli tuhandeid häbistusi ja vandesõnu.

Nüüd sõnas Klaas:

„Poeg, iial ära röövi ühegi inimese ega looma vabadust, mis on kõige suurem vara selles maailmas. Lase igaüht end soojendada päikesepaistes, kui ta külmetab, ja end jahutada vilus, kui tal kuum on. Ja jumal mõistab kohut Pühima Majesteedi üle, kes on aheldanud vaba usu Flandrias ja pannud orjusepuuri õilsa Genti.”