Читать книгу Ulenspiegel ja Lamme Goezdak - Charles de Coster - Страница 34

XXX

Philipp abiellus Portugali Mariaga ja ühendas ta riigid Hispaaniaga; Maria sünnitas talle poja Don Carlose, julma narri. Kuid Philipp ei armastanud oma naist!

Kuninganna jäi pärast sünnitamist haigeks. Ta lamas voodis, ümbritsetud kojadaamidest, kelle hulgas oli ka hertsoginna Alba.

Philipp jättis naise tihti üksi, et vaadata pealt ketserite põletamist. Kõik kojadaamid ja -härrad jälgisid tema eeskuju. Samuti tegi ka hertsogianna Alba, kuninganna õilis põetaja.

Sel ajal mõistis inkvisitsioon kohut ühe flaami kunstniku, katoliiklase üle; keegi munk oli talt tellinud puust jumalaema kuju, ei tahtnud aga talle maksta kokkulepitud hinda; siis rikkus kunstnik noaga kuju näo, öeldes, et ta ennemini hävitab oma töö, kui et müüb selle alla hinna.

Munk teatas temast kui jumalateotajast; ta heideti halastamatult piinapingile ja lõpuks saadeti elusalt tuliriidale.

Piinamisel kõrvetati ta jalataldu; „san-benito’ga” kaetult vanglast tuliriidale minnes, karjus ta vahetpidamatult:

„Raiuge mu jalad maha! Raiuge mu jalad maha!”

Philipp, eemalt seda karjumist kuuldes, tundis rõõmu. Kuid ta ei naernud mitte.

Kojadaamid lahkusid kuningannast, et hukkamist vaadelda, ja nende järel sööstis ka hertsoginna Alba, sest temagi kuulis flaami kunstniku karjumist ja soovis näha huvitavat vaatemängu. Kuninganna jäi üksi.

Philipp, ta õilsad õukondlased, printsid, krahvid, rüütlid ja daamid olid kõik hukkamispaigal; pika ketiga seoti kunstnik posti külge, mis seisis keset õle- ja haokubude tulist ringi, nii et vaene-patune aeglasel tulel pidi küpsema, kui ta, tulest eemale püüdes, end posti ligidale hoidis.

Uudishimulikult vaatlesid kõik, kuidas ta, olles peaaegu alasti, püüdis koguda hingelist jõudu vastupanuks kõrvetavale tulele.

Samal ajal tundis kuninganna Maria oma haigevoodil janu. Ta nägi vaagnal poolikut melonit. Nurganaine ronis voodist, võttis meloni ja sõi ta lõpuni.

Meloni külmus pani ta lõdisema; üleni higine, kukkus ta maha ja ei suutnud end enam liigutada.

„Ah,” oigas ta, „ma saaksin sooja, kui keegi mu voodisse aitaks.”

Siis kuulis ta õnnetu kunstniku hüüdu:

„Raiuge mu jalad maha!”

„Oo,” õhkas kuninganna Maria, „kes seal ulub? Ennustab see koer mulle surma?”

Sel silmapilgul kunstnik, kes ümberringi ei näinud kedagi peale vaenuliste hispaanlaste, unistas Flandriast, mehiste meeste maast; käed risti, pikka ketti järel lohistades, astus ta otse põlevale haohunnikule ja hüüdis: