Читать книгу Ulenspiegel ja Lamme Goezdak - Charles de Coster - Страница 29

XXV

Viieteistkümne-aastane infant luusis sihitult mööda lossi vahekäike, treppe ja saale. Kõige sagedamini võis teda näha daamide tubade ligidal, kus ta paaže käis ärritamas. Sest ka paažid valvasid seal alatasa nagu kassid hiirepüügil. Õues olles tõstsid paažid vahel ninad taeva poole ja laulsid serenaade.

Laulu kuuldes ilmus infant kohe aknale, ja vaesed paažid pidid ehmunult põgenema, nähes oma südamedaami kauni näokese asemel seda kahvatut larhvi.

Kojadaamide seas oli üks veetlev flaamlanna Dudzeelest Damme ligidalt, värske ja lopsakas nagu valminud õun ja imeilus: rohekad silmad ja heledad kullakarva lokid. Rõõmsaloomuline, tuliselt kirglik, ei varjanud ta kellegi eest seda õnnelikku isandat, kellele ta parajasti kinkis magusa õiguse nautida tema jumalikku soosingut, ja tol ajal oli tema valitu üks kena ja vahva rüütel. Igapäev oli neil teatud tunnil kohtamine ja sellest sai teada Philipp.

Seepärast istus ta pingile akna juurde ja hakkas daami varitsema; kui see siis tuli, säravail silmil, poolavali suuga, suplusest värskendatud, kullakarva sametkleidis, märkas ta infanti, kes pingilt tõusmata talle ütles:

„Donna, ons teil silmapilguks aega?”

Kärsitu nagu mära, keda peatatakse silmapilgul, mil ta on traavimas aasal hirnuva täku juurde, vastas ta: „Kõrgus, siin lossis peab igaüks teie vürstlikule tahtele alistuma.”

„Istuge mu kõrvale.”

Ta vaatles daami kavala, terava ja kiimalise pilguga ja jätkas:

„Öelge mulle flaami keeli „Meie isa”, õppisin seda kunagi, kuid olen unustanud.”

Ja vaene daam luges talle „Meie isa” ette, kuid infant käskis aeglasemalt lugeda.

Ja nii sundis ta teda kümme korda palvet lugema, kuna vaeseke lootnud oli seda tundi teistsugustele palvetele pühendada võivat.

Siis ütles infant mõningaid meelitusi ta jumalikkude lokkide, kauni näovärvi ja säravate silmade kohta, ei usaldanud aga rääkima hakata ta kõrgest rinnast, täidlastest õlgadest ja muust säärasest.

Kui daam lootis juba pääseda ja õue vaatas, kus ootas armuke, pööras äkki infant ta poole küsimusega, kas ta teab, missugused on naisterahva voorused.

Ja kuna ta kartis, et daam võib-olla ei vasta, vaikib, sõnas infant ise õpetaval häälel:

„Naise voorused on ausus, süütus ja malbe käitumine.”

Ja manitses teda end viisakamalt riietama, et varjata oma kaunidust.

Daam avaldas nõustumist peanoogutusega ja vastas, et ta tegemist tehes Tema Kõrgusega, Põhjatuulega, parema meelega kannaks kümmet karunahka kui ainsat küünart musliini.

Ja kuna prints, hämmeldunud sellest vastusest, vaikis, jooksis ta rõõmsalt minema.

Kõigest hoolimata lõi noorustuli lõkkele isegi infandi rinnas, ent see polnud vägev leek, mis kihutab tugevaid hingi vägitegudele, ei ka too mahe lõke, millest õrnad hinged nutma puhkevad, vaid see oli sünge põrgutuli, mida põlema süüdata võib ainult saatan ise. See tuli loitis ta halles silmis nagu kuupaiste talisel ööl kalmistu kohal. Julmalt põletas teda see leek.

Teades, et ta kedagi ei armasta, ei julgenud vaene ebard end daamidele pakkuda. Ta sulges enda pimedasse kõrvalisse kohta, väikesesse lubjaga krohvitud ärklituppa, mida valgustasid kitsad aknad, ja pugis seal maiustusi. Kärbsed lendasid sinna hulgakaupa magusate raasukeste pärast. Seal kallistas ta ise ennast, samal ajal sõrmega kärbseid vastu ruutu litsudes, surmates neid sadade kaupa, kuni ta sõrmed hakkasid nii värisema, et ta enam oma jälki toimingut jätkata ei suutnud. Ja ta tundis alatut naudingut sellest metsikust tegevusest, sest kiimalus ja julmus on kaks ilget õde. Ta lahkus toast veel süngemana kui oli tulnud, ja igaüks, kes võis, eemaldus printsi näo eest, mis oli sinakas-kahvatu, nagu oleks ta toitunud verikaanidest.

Ja Kõrgus kannatas, sest kuri süda on piin.