Читать книгу Ulenspiegel ja Lamme Goezdak - Charles de Coster - Страница 25

XXI

Kui ta oli sirgunud suuremaks, oli ta paremaks ajaviiteks turge ja laatu mööda kolada. Kohates vilepuhujat, viiulimängijat või torupillimeest, laskis ta endale ühe plappardi eest näidata, kuidas pilli käsitseda, et helid pillist õieti väljuksid.

Kõige paremini mängima õppis ta aga rommel-pot’il, riistapuul, mis koosneb savipotist, seapõiest ja tugevast rookõrrest. Ta valmistas selle järgmiselt: niiske põis poti ümber tõmmatud, sidus ta selle nööriga kinni, pistis läbi põie keskkoha rookõrre, mis ulatus potipõhjani, ja sikutas siis põit nii kõvasti, et see juba lõhkeda ähvardas.

Hommikul, kui põis oli jõudnud kuivaks tõmbuda, kõlas ta pealelöömisel trummina, kuna rookõrs, kui seda sõrmitseti, kõlas nagu lauto. Ja kolmekuningapäeval käis Ulenspiegel oma käriseva, koera urisemist meeldetuletava trummiga maja uksi mööda vaimulikke laule laulmas, saatjaks lastekari, kelledest üks läikpaberist taevatähte kandis.

Juhtus mõni maaler Dammesse tulema, et mõne auväärt gildi liikmeid põlvitavatena lõuendile maalida, pakkus Ulenspiegel end värvidesegajaks, sest tal oli kange tahtmine seda tööd pealt vaadata; palgaks ei nõudnud ta rohkem, kui tükk leiba, kolm hellerit ja kannu õlut.

Olles ametis värvide segamisega, ei lasknud ta meistri tegevust silmist. Kui see lahkus, katsus ta maalida samuti, kuid tarvitas liiga ohtralt punast värvi. Ta püüdis maalida Klaasi, Soetkini, Katelijnet ja Nelet, samuti potte ja kanne. Tema pilte vaadeldes ennustas Klaas, et poeg hoolsa harjutuse järele võiks kuhilate kaupa rehitseda floriine, tehes ilustusi speelvagen’itele – nii nimetatakse Flandrias ja Seelandis rändakrobaatide sõidukeid.

Samuti õppis ta kujuraiumist ja puulõikamist ühelt nikerdajalt, kes oli kutsutud Jumalaema kiriku väärile säärast tooli ehitama, milles doomhärra, juba elatanud mees, oleks istuda võinud, kuid seejuures kirikulistele ometi püstiseisvana paistnud.

Ja Ulenspiegel oli see, kes esimese nikerdatud noapea valmistas, missugused veel tänapäevani Seelandis liikvel on. Ta andis sellele puuri kuju, mille sees pealuu ja peal koer. See ese pidi tähendama: Truu surmani.

Nii hakkasid Katelijne ennustused täituma: Ulenspiegel näitas end maalrina, voolijana, talupojana ja ka aadlikuna, sest põlvest põlve oli Klaaside suguvõsas isa pojale pärandanud vapi: kolm selgest hõbedast kannu „õlle foonil”.

Kuid Ulenspiegel ei kärsinud ühtegi ametit õieti pidada, mispärast Klaas lubas ta majast minema kihutada, kui asi ei muutu.