Читать книгу Ulenspiegel ja Lamme Goezdak - Charles de Coster - Страница 24

XX

Ulenspiegel oli viieteistkümne aastane, kui ta Dammes oma väikese telgi nelja vaia otsa üles lõi ja selles istudes rahvale hõikas, et siin igamees ilusas õlgraamis oma praegust ja tulevast kuju näha võib.

Kui mõni seadusemees uhkelt ja täispuhutult sisse astus, oma väärtust ja tähtsust tunda andes, pistis Ulenspiegel oma pea läbi raami, tegi ahvi grimasse ja ütles:

„Vana kärss võib küll mädaneda, kuid mitte enam õitseda. Kas ei ole ma teile ilus peegel, härra doktor?”

Sõduri lähenedes puges Ulenspiegel peitu, näitas läbi raami oma näo asemel lihapirukat ja sõnas:

„Lahingus tehakse sinust hakkliha, mis maksad sa mulle õige ennustuse eest, härra sõdur ja laialõualiste põldusside sõber?”

Kui vana kiilaspäine rauk oma noore naisega ilmus, peitis Ulenspiegel end samuti ja laskis läbi raami paista põõsa, mille okstel luust kammid, kastikesed ja noapead rippusid, ja küsis siis:

„Millest on kõik need kenad asjad valmistatud, mu härra? Sarvepuust, mis lokkab vanade abielumeeste aedades. Kes julgeb tänapäev veel öelda, et sarvekandjatest pole riigile mingit kasu?”

Ja Ulenspiegel pistis oma noore näo põõsa kõrvalt läbi raami.

Rauk hakkas vihahoo tõttu läkastama, ent armas naisuke rahustas teda õrnalt paitades ja hakkas ise naeratades Ulenspiegeliga kõnelema:

„Näitad sa ka minu pilti?”

„Tule lähemale,” vastas Ulenspiegel.

Kui ta tulnud oli, suudles Ulenspiegel teda igale poole, kuhu aga sai.

„Sinu kujutis,” lausus tema, „on mehe pandlaga pinguli tõmmatud nooruses.”

Ja iludus lahkus, kuid ei unustanud enne seda andmata floriini või koguni kaht.

Rasvasele ja paksude huultega mungale, kes palus oma praegust ja tulevast nägu näidata, vastas Ulenspiegel:

„Praegu oled sa singisahver ja pärast muutud õllekeldriks, sest soolane nõuab niisutamist. Kas pole tõsi, rasvamagu? Anna mulle üks plappart, sest ma pole luisanud.”

„Mu poeg,” vastas munk, „meie ei kanna kunagi raha enesega kaasas.”

„Siis kannab raha sind,” vastas Ulenspiegel, „sest ma tean, et sa raha oma sandaalide talla vahel kannad. Luba mulle oma sandaal.”

„Mu poeg, see on kloostri varandus. Ent kui see nii olema peab, siis annan sulle kaks plapparti vaeva eest.”

Ja Ulenspiegel võttis need aupaklikult vastu.

Nii näitas ta Damme, Brügge, Blankenbergi ja isegi Ostende rahvale nende peeglit.

Ja selle asemel, et neile flaami keeli öelda: „Ik ben ulieden spiegel,” s. t. „ma olen teie peegel,” ütles ta lühidalt: „Ik ben ulen spiegel,” nagu veel tänapäevani Ida- ja Lääne-Flandrias räägitakse.

Ja sellest saigi ta oma liignime Ulenspiegel.