Читать книгу Ulenspiegel ja Lamme Goezdak - Charles de Coster - Страница 26

XXII

Sõjakäigult tagasi tulles küsis keiser Karl, miks poeg Philipp polnud ilmunud teda tervitama.

Peapiiskop, kelle hooleks oli infandi kasvatamine, vastas, et infant pole seda soovinud teha, öeldes, et talle meeldivad ainult raamatud ja üksindus.

Keiser päris järele, kus infant praegusel silmapilgul viibib. Kasvataja vastas, et teda tuleb otsida sealt, kus on kõige pimedam. Ja nii tehtigi.

Läbinud otsatu saalide rea, jõudsid nad mingisse kolikambrisse, kuhu paistis valgus ainult läbi luugiaugu. Siin nägid nad mulla sisse taotud tulpa, mille küljes kõlkus poodud ahv, see oli Tema Kõrgusele saadetud Indiast, et infanti lõbustada oma naljakate grimassidega. Tulba jalal suitsesid alles tukid ja ruum oli täidetud põletatud karvade vastiku haisuga.

Loomake oli tulesurmas nii palju kannatanud, et ta väike keha rohkem tuletas meelde kortsulist ja väänatud juurikat kui olevust, kes kunagi elav oli olnud. Suu oli pärani nagu viimasest surmaeelsest karjatusest, täis verist vahtu, ja nägu märg pisaratest.

„Kes seda tegi?” küsis keiser.

Kasvataja ei julgenud vastata ja nii seisid nad mõlemad vaikuses, mis oli tulvil viha ja süngust.

Järsku eksitas seda vaikust tasane köhatus, mis tuli pimedast nurgast nende selja taga. Majesteet pööras ümber ja nägi infant Philippi, üleni mustas riides, ise imemas sidrunit.

„Don Philipp,” sõnas isa, „tule mind tervitama.”

Liikumatult vaatles infant teda oma arglike silmadega, milledest ei läikinud ühtegi armastuskiirt.

„Olid sina see, kes vaese loomakese tuliriidal põletas?”

Infant langetas pea.

Keiser jätkas: „Kui sul julmust jätkus seda teha, siis pead julgema seda ka üles tunnistada.”

Infant ei vastanud sõnagi.

Majesteet tõmbas tal sidruni käest, viskas maha ja tahtis hirmust lõdisevat poega lüüa, kuid peapiiskop haaras tal käest kinni ja sosistas:

„Tema Kõrgusest saab tulevikus suur ketserite põletaja.” Keiser naeratas ja nad lahkusid mõlemad, infanti oma ahviga üksi jättes.

Ent oli teisi, kes polnud ahvid, ja siiski pidid ka nemad leekides surema.