Читать книгу Ulenspiegel ja Lamme Goezdak - Charles de Coster - Страница 31

XXVII

Dudzeelest tagasi tulnud, nägi Ulenspiegel linna väraval kõigepealt Nelet, kes lasilale toetudes mustaviinamarja kobaraid noppis. Loomulikult pidid marjad teda karastama ja virgutama, kuid see ei paistnud välja millestki. Hoopis vastupidi, ta oli nähtavasti ärritatud ja kiskus vihaselt marju üksteise küljest. Ta oli nii kurb, ja ta kaunis näoke nii murelik ja kannatav, et sõbralikust kaastundest vallatud Ulenspiegel talle selja tagant juurde hiilis ja teda õrnalt kaelale suudles.

Kuid selle tasuks sai Ulenspiegel vägeva kõrvalopsu.

„Ma ei saa millestki enam aru,” sõnas ta.

Nele nuttis kibedalt.

„Tahad sa enesest siin linnaväraval purskkaevu kujutada?”

„Tee, et sa kaod!”

„Ma ei või lahkuda, kui sa nii nutad, mu lapsuke.”

„Ma pole su lapsuke ja ma ei nutagi,” vastas Nele.

„Ei, sa ei nuta, ainult vesi jookseb su silmist.”

„Hakkad sa juba minema?”

„Ei.”

Nele näppis värisevate sõrmedega oma põlle, mis oli pisaratest niiske.

„Nele,” küsis Ulenspiegel, „kas varsti tuleb ilus ilm?”

Ja ta vaatles teda õrnalt naeratades.

„Kas sul pole ükskõik?”

„Tähendab, et mitte, sest ilusa ilmaga vihma ei saja.”

„Mine oma sametkleidis daami juurde; seda sa juba oskad naerma panna.”

Seepeale laulis Ulenspiegel:

„Mu südames on pime öö,

kui nutmas näen armsamat,

kui mesi on ta naeratus,

kui pärlid on ta pisarad.

Nii palju kui te nõuate,

Louvaini maksan veini eest,

ma maksan, mida nõuate

mult Nele naeratuse eest.”

„Sa, alatu inimene, koguni naerad veel mind.”

„Nele,” sõnas Ulenspiegel, „ma olen küll inimene, kuid mitte alatu; sest meie aadlikul suguvõsal, juhtide suguvõsal on vapiks kolm hõbekannu õlle foonil. Nele, on siis Flandrias tõesti niisugune kord, et suudlusi külvates kõrvalopse pead lõikama?”

„Ma ei taha sinuga kõnelda.”

„Ometi avad sa suu, et mulle seda öelda.”

„Ma olen sulle vihane, vihane, vihane!”

Ulenspiegel müksatas teda tasakesi ja sõnas:

„Suudled tüdrukut, siis hakkab ta sind peksma; peksad teda, siis hakkab ta sind suudlema. Suudle mind, kallim, ma lõin ju sind!”

Nele pööras ümber. Ulenspiegel sirutas käed, ja tüdruk viskus nuuksudes ta rinnale:

„Sa ei lähe enam kunagi sinna, kas pole tõsi, Thijl?”

Kuid poisil polnud aega vastamiseks, sest tal oli küllalt tegemist vaeste värisevate sõrmede pigistamisega ja oma huultega palavate pisarate kuivatamisega, mis Nele silmist voolasid kui äikesevihma suured tilgad.