Читать книгу Ulenspiegel ja Lamme Goezdak - Charles de Coster - Страница 23

XIX

Mai ja juuni olid sel aastal tõelised õiekuud. Kunagi polnud Flandrias nähtud nii hästi lõhnavaid viirpuid, nii palju roose ja jasmiine aedades. Kui tuul puhus Inglismaa poolt ja selle õitsva maa lõhnad ida poole kandis, tõstsid kõik, eriti Antverpenis, ninad kõrgele ja sõnasid rõõmsalt:

„Kas tunnete, milline meeldiv lõhn Flandriast tuleb?”

Ja töökad mesilased korjasid õitelt mett, valmistasid vaha ja panid oma mune mesipuudesse, mis ei suutnud enam kõiki peresid mahutada. Milline töömuusika kõlas sinise taeva all, mis särades üle rikka maa võlvus!

Valmistati uusi mesipuid pilliroost, õlgedest, pajuokstest, heinast. Korvipunujad, tislerid, aamissepad nüristasid selle töö kallal oma riistu. Oli puudus mõhutegijaist.

Mõnes peres loeti kuni kolmkümmend tuhat mesilast ja kaks tuhat seitsesada leske. Kärjed olid nii toredad, et Damme doomhärra neist üksteistkümmend parimat keisrile saatis, et sellega väljendada oma tänu uute ediktide eest, millede läbi Püha Inkvisitsioonile endine võim tagasi anti. Philipp sõi kärjed, kuid nad ei läinud talle kasuks.

Kerjused, paljasjalgsed hulgused ja terve leegion päevavargaid, kes maanteid mööda ringi longivad ja end parema meelega ühes oma laiskusega üles puua lasevad, kui et tööle hakkaksid, ilmusid, meelõhnast meelitatud, oma osa saama. Ja öösiti hulkusid nad karjakaupa ümber.

Ka Klaas oli mesipuid valmistanud, et nendesse mesilasi koguda. Mõned olid juba täis, kuna teised veel peresid ootasid. Öö öö järele valvas Klaas oma magusat varandust. Olles väsinud, jättis ta selle töö Ulenspiegeli hoolde. See oli meeleldi nõus.

Ühel ööl puges ta külma tundes mesipuusse, ja enda kägarasse kiskunud, vahtis läbi avauste: neid oli kaks.

Ta oli parajasti magama jäämas, kui äkki aiaäärsed põõsad kahisesid ja kahe mehe, nähtavasti varaste hääled kuuldavale tulid. Läbi avause vaadates nägi ta, et mõlemal pikad juuksed ja habemed olid, kuigi tol ajal ainult aadliseisusest isikud habet võisid kanda.

Nad käisid mesipuud ükshaaval läbi ja jõudsid lõpuks selleni, kus Ulenspiegel sees oli, tõstsid seda ja öeldes: „Võtame selle, see on kõige raskem,” seadsid ta kepi otsa ja kõndisid minema.

Ulenspiegelile ei valmistanud see reis mesipuus erilist lõbu. Öö oli selge ja vargad sammusid esialgu vaikides. Nad tegid peatuse iga viiekümne sammu järele, tõmbasid hinge ja läksid jälle pooljoostes edasi. Esimene kirus vihaselt läbi hammaste, et kandam on liiga raske, kuna tagumine ainult haledasti nuuksus. Sest sessinatses maailmas on kahte tõugu laiskvorste: ühed, kes vihastavad töö üle, ja teised, kes aina virisevad, kui peavad töötama.

Et Ulenspiegelil ajaviiteks midagi muud teha polnud, haaras ta esimesel vargal juustest ja tagumisel habemest kinni ja hakkas sikutama, kuni lõpuks vihane virisejale karjus:

„Kui sa mu juukseid rahule ei jäta, annan sulle ühe mööda lagipead, nii et see ribikontide vahele kukub, ja siis võid sa vahtida nende kaudu nagu kelm läbi trellide!”

Viriseja vastas: „Kuidas julgeksin mina su juukseid sikutada, armas sõber; kuid sina oled mu habeme peaaegu juurteni välja kiskunud.”

Vihane vastas: „Ma pole kunagi kärnase karvust kirpe otsinud.”

„Härra,” anus viriseja, „ära raputa mesipuud nii kõvasti, minu nõrgad käed ei jõua seda enam hoida.”

„Ma tõmban need sul üldse küljest ära,” karjus vihane.

Ta laskis mesipuu maha langeda ja kargas kaaslase kallale. Ja nad hakkasid teineteist togima, üks vandudes, teine armu paludes. Löökide sadu kuuldes ronis Ulenspiegel mesipuust välja, kandis selle lähedalolevasse metsatukka, et pärast ära viia, ja pööras koju tagasi.

Nii lõikavad kavalpead alati kasu teiste tülist.