Читать книгу Ulenspiegel ja Lamme Goezdak - Charles de Coster - Страница 30

XXVI

Ilus daam lahkus ühel päeval Valladolidist ja reisis oma Dudzeele lossi Flandriasse.

Oma paksu valitsejaga läbi Damme sõites nägi ta ühe hüti seina ääres viieteistkümne-aastast poissi istumas ja torupilli puhumas. Poisi ees istus punane koer ja ulus kurvalt, nähtavasti taunides seda muusikat. Päike paistis palavalt. Poisi kõrval seisis väike tütarlaps, kes heledasti naeris koera kaebliku ulgumise üle.

Ilus daam ja paks valitseja silmitsesid majakesest mööda sõites torupilli puhuvat Ulenspiegelit, naervat Nelet ja uluvat Titus Bibulus Schnuffiust.

„Õel poiss,” sõnas daam Ulenspiegelile, „miks sunnid sa vaest peni nii südantlõhestavalt uluma?”

Seda kuulnud, tõstis Ulenspiegel korraks silmad üles ja hakkas veel kõvemini torupilli puhuma. Ja Bibulus ulus veel haledamini ja Nele naeris veel heledamalt.

Valitseja kargas viha täis ja sõrmega Ulenspiegelile osutades sõnas daamile:

„Kui ma seda näru veidi klopin oma mõõgapäraga, küllap ta siis juba lõpetab selle häbemata lärmi.”

Ulenspiegel vaatles valitsejat, andis talle paksu kõhu pärast nimeks „Jan Papzak” ja jätkas pillipuhumist. Valitseja hakkas rusikaga ähvardades talle lähenema, kuid Bibulus Schnuffius kargas tal hammastega jalast kinni ja valitseja kukkus hirmu pärast pikali, ise appi karjudes.

Daam hakkas naerma ja päris Ulenspiegelilt: „Torupillipuhuja, kas võid mulle öelda, kas tee Dammest Dudzeelesse ikka veel endine on?”

Ulenspiegel noogutas pead lakkamata puhumast, ja vaatles daami.

„Miks sa mind nii teraselt vahid?” küsis see.

Kuid poiss, ise edasi puhudes, ei saanud imetlusest oma silmi teisale pöörata.

„Kas sul häbi pole nii noorelt daami seesuguse pilguga vahtida?” küsis daam.

Ulenspiegel punastas kergelt ja, lakkamata puhumast, vahtis endiselt.

„Küsisin sult, kas Dammest Dudzeelesse viiv tee veel samasugune on kui ennemalt,” kordas daam.

Ulenspiegel vastas: „Ta on oma haljuse kaotanud sest ajast, kui talt võimaluse võtsite teid enda pinnal kanda tohtida.”

„Tahad sa mind saata?” küsis daam.

Ent Ulenspiegel jäi istuma ja vahtis teda üksisilmi. Daam ei vihastanud: talle meeldis poisi noorus ja kelmikas vaade. Ulenspiegel tõusis ja sammus ukse poole.

„Kuhu sa lähed?” küsis daam.

„Oma kõige paremaid riideid selga panema.”

„Mine.”

Daam istus ukse kõrvale pingile, valitseja järgnes ta eeskujule. Daam tahtis Nelet kõnetada, kuid see ei vastanud sõnagi, olles armukade.

Ulenspiegel ilmus pestuna ja parhi riietatuna. Võrukael oli pühapäevarõivais päris tore poiss.

Nele küsis talt: „Sa lähed päris tõesti koos selle ilusa daamiga?”

„Tulen varsti tagasi,” vastas Ulenspiegel.

„Ma võiksin sinu asemel minna,” sõnas Nele.

„Ei, tee on liiga porine.”

„Miks tahad sa, väike tüdruk, teda keelata minuga tulemast?” küsis daam vihaselt ja ühtlasi kiivalt.

Nele ei vastanud, kuid ta silmist voolasid suured pisarad, ja ta vahtis ilusat daami kurvalt ning vihaselt.

Nad asusid neljakesi teele: daam kuningannana oma valgel hobusel, millele oli laotatud must sametist tekk, valitseja, kelle paks magu rappus igal sammul, Ulenspiegel valjaid pidi valget hobust vedades, ja Bibulus Schnuffius Ulenspiegeli kõrval, saba uhkelt selga tõmmatud.

Nii sammusid nad tükk aega. Kuid Ulenspiegel polnud heas tujus; vaikiva kalana hingas ta enesesse daamilt levivat õrna bensoelõhna ja vaatles vargsi toredaid hobuseriistu, väärtasju ja kalliskive, samuti ta õrna nägu, säravaid silmi, katmata kaela, ja juukseid, mis päikeses kiirgasid kui kuldne loor.

„Miks sa nii vait oled, väikemees?” küsis ta.

Poiss ei vastanud.

„Sa pole ometi nii kidakeelne, et ei saaks täita mõnesugust ülesannet?”

„Selle järgi, missugune see on,” vastas Ulenspiegel.

„Siit sõidan ma nüüd üksi edasi, kuna sina lähed tagasi Koolkerkesse ja ütled seal ühele pooleldi musta, pooleldi punasesse riietatud aadlimehele, et ta mind täna ei ootaks, vaid tuleks pühapäeva õhtul kell 10 minu lossi salaukse kaudu.”

„Ma ei lähe,” vastas Ulenspiegel.

„Miks?”

„Ei, ma ei lähe!”

Daam jätkas: „Mispärast oled sa nii kangekaelne, väike kukeke?”

„Ma ei lähe mitte.”

„Kui ma sulle aga floriini annan?”

„Ei.”

„Dukati?”

„Ei.”

„Kuldtüki?”

„Ei,” vastas Ulenspiegel ja jätkas ohates: „Olgugi, et need mulle kaugelt rohkem meeldivad kui konnakarbid ema taskus.”

Daam naeratas; äkki hõikas ta:

„Ma olen oma toreda pärlitikandustega siidist rahatasku kaotanud! Dammes oli ta veel mu vööl.”

Ulenspiegel ei liigahtanudki, kuna valitseja erutatult daami juurde jooksis:

„Kõrgus, ärge ainult seda võrukaela taskut otsima saatke, sest sel puhul ei näeks teie seda enam iialgi.”

„Kes peab siis minema?”

„Mina,” vastas valitseja, „hoolimata mu kõrgest vanadusest.”

Ja ta läkski.

Keskpäevane kuumus oli talumatu ja kõikjal valitses vaikus ja üksindus. Sõnagi lausumata laotas Ulenspiegel oma uue kuue pärna vilusse, et daam sellele võiks istuda, ilma et riided tarvitseksid kokku puutuda jaheda rohuga. Poiss ise jäi ta juurde püsti, vahetevahel ohates.

Daamil hakkas hale arglikust poisist ja ta küsis, kas ta noored jalad mitte väsinud pole kauasest püstiseismisest. Ulenspiegel ei vastanud sõnagi; ja kui ta langema hakkas, tahtis daam teda hoida ja tõmbas ta oma paljale rinnale. Siia jäi ta lamama nii suure rõõmuga, et daam ebainimlikuks julmuseks pidas talle öelda, et ta endale mõnda teist patja peaks otsima.

Valitseja oli vahepeal naasnud teatega, et ta rahataskut kusagilt ei leidnud.

„Ma leidsin ta,” vastas daam, „hobuselt maha tulles; kukkudes oli ta sadularihma külge peatuma jäänud.”

„Ja nüüd,” sõnas ta Ulenspiegelile, „juhata meid otsemat teed Dudzeelesse ja ütle mulle oma nimi.”

„Minu patrooniks on püha Thijlbert, ja tema nimi tähendab: võta jalad selga, kui midagi head või ilusat näha on; mu isa nimi on Klaas ja minu hüüdnimi Ulenspiegel. Kui teie soovite ennast vaadelda minu peeglis, siis võite näha, et terves Flandrias ükski kannike ei suuda kauniduselt teie veetleva armsusega võistelda.”

Daam punastas rõõmust ja ei vihastanud Ulenspiegeli peale. Kuid Soetkin ja Nele nutsid kogu tema kauase äraoleku ajal.