Читать книгу Ulenspiegel ja Lamme Goezdak - Charles de Coster - Страница 27

Оглавление

XXIII

Oli saabunud november, külmakuu, mil läkastav inimsugu end võib meelepäraselt lõbustada köha muusikaga. Samal kuul hulguvad poisid karjakaupa kaalikapõldudel, et üle lüüa, mis aga näppu juhtub, vihastades talunikke, kes neid tagajärjetult malkade ja harkidega taga ajavad.

Ühel õhtul seesuguselt röövkäigult koju tulles kuulis Ulenspiegel aia ääres kiunumist. Kummardades nägi ta kividel koera lamavat.

„Vaeseke,” sõnas ta, „mis teed sa siin veel nii hilja?”

Koera silitades tundis ta selle selja märja olevat, millest järeldas, et teda uputada oli tahetud; et looma soojendada, võttis ta selle sülle. Koju jõudnud, sõnas ta:

„Ma tõin haavatu, mis peab temaga peale hakkama?”

„Kinni mähkima,” vastas Klaas.

Ulenspiegel asetas koera lauale. Klaas, Soetkin ja tema nägid nüüd lambi valgel väikest punast Luksemburgi tõugu spitsi, seljal verine haav. Soetkin pesi haava, määris palsamiga ja sidus kinni. Ulenspiegel viis koera oma voodisse, kuigi Soetkin teda endale tahtis; ta kartis nimelt, et Ulenspiegel, kes unes väherdas nagu saatan pühitsetud vees, võib koerakese ära magada.

Kuid Ulenspiegel tegi oma tahtmist mööda ja talitses koera nii hoolsasti, et see juba kuue päeva pärast võis joosta ehtsa peni jultumusega. Ja schoolmeester (kooliõpetaja) andis talle nimeks Titus Bibulus Schnuffius: Titus oma vooruslikkuse poolest kuulsa Rooma keisri mälestuseks, kes samuti peremeheta koerte eest hoolitses, Bibulus, s. t. joodik, sest koer oli väga õllemaias, ja Schnuffius, sest oma ninaga nuhkis ta läbi kõik roti- ja mutiaugud.

Ulenspiegel ja Lamme Goezdak

Подняться наверх