Читать книгу Soomusrong nr 2 Vabadussõjas - Edvin Reinvaldt - Страница 10

Laiarööpmelise soomusrongi nr 2 väljasõitu Tallinnast meenutab Võrumaalt pärit ja Esimese maailmasõja päevil Pauli sõjakooli läbinud Voldemar Songi, kes asus Vabadussõja puhkemisel 31-aastase mehena soomusrongi nr 2 kuulipildu rite komando ülema kohale. Teenis sellel kohal kuni 7. märtsini 1919, misjärel ta määrati soomusrongide divisjoni tagavarapataljoni kuulipildurite kursuse instruktoriks. Veebruaris 1920 lahkus Voldemar Songi sõjaväeteenistusest kapteni auastmes. Põgenes 1944. aasta sügisel Rootsi, kus töötas mitmesugustel tööaladel. Voldemar Songi suri Stockholmis 29. veebruaril 1968.

Ühel detsembrikuu õhtupoolikul 1918 ilmus Tallinnas Eesti ajutise valitsuse kaitse komandoruumi kaks eritüübilist meest: üks erariietes, kandes meremehe mütsi, teine Vene sõjaväesinelis, peas papaaha. Need olid kaubalaeva kapten Johan Pitka ja sõjaväekapten Karl Parts. Mõlemad esitlesid end ja tervitasid kättpidi kõiki juuresolevaid komando mehi. Esitlemise järel selgitas Johan Pitka, et ta on saanud loa koguda tema poolt formeeritavale soomusrongile ohvitseride ja sõdurite hulgast vabatahtlikke.

"Olen tulnud kapten Partsiga teie juurde selleks, et teha ettepanek ületulemiseks soomusrongi teenistusse. Siin, komandos, ei ole teenistusel seda tähtsust, mis soomusrongil. Meil on vaja julgeid ja tublisid mehi, et tagasi hoida punaste vägede edasitungi!"

Need kapten Pitka lihtsad sõnad mis tundusid tulevat soojast südamest, leidsid vastukaja. Kohe sealsamas avaldasid mõned nõusolekut soomusrongi teenistusse üleminekuks. Ka mina ühinesin nendega. Pitka märkis soovijate nimed oma märkmikku, öeldes: "Andke teenistuskohad üle ja homme hommikul kella kaheksaks tulge minu töökotta Väike-Patarei tänavas. Seal saate tarviliku varustuse soomusrongile minekuks, meil on rindele väljasõiduks valminud teine laiarööpmeline soomusrong."

Tegin ettekande oma ülemale, et soovin vabatahtlikuna üle minna soomusrongile ja palusin enda vabastamist. Kuigi üleminek oli otsustatud, vajas see siiski ka vormilist käiku.

Maja Väike-Patarei tänavas, kus asetses Pitka töökoda, oli kergesti leitav. Selle maja tänavapoolse külje aknad olid väljastpoolt luukidega suletud, varjates niiviisi maja sisemust. Seestpoolt kuuldus haamrilöökide vahelt metalli kõlisevat vastukaja. Õhtuhämaruses võis märgata inimsiluette, mis sisenesid sellesse majja või väljusid sealt. Kui majja sisse astusin, avanes minu ees suur ruum, kus sees võinuks hobusega ringi ratsutada. Ääsikolded hõõgusid nurkades, ääsidest võeti välja tuliseid raudu, mida alasitel taguma hakati. Ääsituli valgustas salapäraselt hämarat ruumi. Selles sepapajas parandati relvi, valmistati kuulipildujatele ja kahuritele lukke ning prooviti neid. See oli omapärane nõiakoda, kus seati kokku Vabadussõja soomusrongide esimesi relvi.

Kapten Pitka oli kõikjalt sakslaste poolt maha jäetud ja rikutud relvi ning nende osi kokku korjanud, et neid oma töökojas uuesti tarvitamiskõlblikuks muuta. Parajasti oli käsil laiarööpmelise soomusrongi nr 2 relvastuse komplekteerimine rongi rindelesõiduks.

Soomusrongiga kaasaminevale meeskonnale oli Pitka hankinud lambanahksed poolkasukad ja vildid. Oli talv, külm, rindel käisid lahingud ja mehed pidid olema soojalt riides. Iga mees valis endale töökoja nurka paigutatud laost kasvukohase pihtkasuka ja sobivad vildid. Relvade saamiseks juhiti mehed Brookusmäele relvalattu, mis asetses maja nr 2 keldrikorrusel. Relvad olid visatud suurde hunnikusse ning sealt valisin endale ühe ratsaväe karabiini ja moepärast võtsin ka ühe mõõga, kuna olin oma Pauli sõjakoolist saadud mõõga Arhangelskis kaotanud.

Pitka töökotta kogunes soomusrongi nr 2 komplekteeritud meeskond, et minna koos väljasõiduvalmis rongile.

Seal leidis aset südamlik ärasaatmine. Johan Pitka oma kahe poja^[5] ja lähemate kaaslastega valmistus lahinguväljale sõitmiseks. Kõik oli soomusrongile minejatele valmis seatud. Puudus veel vaid katel teevee keetmiseks. Sellest kuuldes tõi proua Pitka köögist pliidilt perekonna teekeetmise katla ja andis selle soomusrongile kaasavõtmiseks. Johan Pitka oli retke üldjuhiks, meie soomusrongi juhiks oli määratud kapten Karl Parts.

Väljasõit Tallinnast toimus 14. detsembril 1918. Ees seisid esimesed tuleristsed. Sõideti ettevaatlikult, keskmise kiirusega, kuna ei oldud kindlad sildade suhtes, ehkki neid valvasid Omakaitse postid. Tapalt pöördusime Narva suunas ja Rakvere poole. Teel raudtee ääres kohtasime vastutulevaid maamehi, vintpüssid õlal. Mehed olid olnud sildade juures valveteenistuses ning suundusid nüüd koju. Nendelt kuulsime, et kuni Rakvereni on kõik rahulik, tee ja sillad korras. Raudtee olukorrast Rakverest edasi Narvani puudusid aga külameestel teated.

Takistusteta jõudsime Rakvere jaama, kus meie soomusrong peatus jaama perrooni kohal.