Читать книгу Soomusrong nr 2 Vabadussõjas - Edvin Reinvaldt - Страница 22

Soomusrongi nr 2 ratsakomando loomist meenutab Järvamaal Ambla kihelkonnas sündinud Villem Rakfeldt, kes astus Vabadussõja algul Tallinnas loodud ratsaväeüksusse. Sealt läks soomusrongide loomisel üle laiarööpmelise soomusrongi nr 2 ratsakomandosse. Sai Vabadussõjas haavata ja pärast paranemist jätkas teenistust soomusrongide diviisis kuni sõja lõpuni. Pärast sõda tegutses Paides raadiofirma Are esindajana. Aastal 1944 põgenes Saksamaale, sealt 1949. aastal edasi Austraaliasse Sydneysse, kus tal oli relvade ja jahitarvete äri. Suri Austraalias 8. mail 1989, paar aastat enne Eesti taas iseseisvumist.

Vabadussõja algul kogunesid ratsamehed-vabatahtlikud Tallinnas nüüdses Kreutzwaldi tänavas asetsenud vanasse postkontorisse. Käisime sageli kapten Johan Pitkal sadamas abiks, kui ta oma esimest soomusrongi formeeris ja varustas. Pärast seda, kui soomusrong nr 1 oli juba Narva alla suundunud, hakati formeerima kohe teist, ja kui see oli valmis, läksin ka mina selle koosseisus rindele. Seal pöördus soomusrongide komandant kapten Karl Parts minu poole ja andis mulle korralduse ratsa-luurekomando moodustamiseks. Jõhvi kaitseliitlastest saime viis meest ja nii oligi meie soomusrongil olemas oma ratsakomando. Selle koosseis oli aga väike ning igapäevased luurekäigud mõjusid meile ülepingutavalt.

Jõudnud taganedes juba Kadrina Ulja mägede vahele, kohtas kapten Parts mind jälle ja küsis, kuidas on lood ratsakomandoga. Ütlesin, et viis meest meil on. Kapten Parts vihastas selle peale ja andis mulle käsu kahe nädala jooksul muretseda vähemalt kolmkümmend meest hobustega.

Sõitsin kohe oma kodukohta Amblasse, kus minu teadmist mööda pidi Ambla Kaitseliidu ülem leitnant Schmieder moodustama ratsasalka. Temaga kokku saades andsin talle üle kapten Partsi kirjaliku käsu. Leitnant Schmieder ütles, et pöördugu ma ratsameeste saamiseks Raka mõisa omaniku poja Erich Niemanni poole, kes olevat just hetkel Sälikmäel tegevuses oma ratsasalga formeerimisega. Soovitas aga mul vaikida sellest, et mehi on vaja soomusrongile: Niemannil olevat kavatsus oma ratsameestega ühineda sakslastest koosneva Balti pataljoniga.

Meie soomusrong oli juba Tapale taganenud ja leitnant Schmieder tuli koos Ambla kaitseliitlastega Jänedale. Käisime sealt jõulupühade ajal Ambla lahingus, kust tagasi tulles siirdusime oma rongile Lehtses, et kapten Partsiga ratsakomando loomise asjus nõu pidada. Esitasime Schmiederiga ettepaneku, et kapten Parts annaks Niemannile käsu ilmuda oma ratsasalgaga tema käsutusse. Vahepeal oli aga Niemann juba Balti pataljoni ülemaga sõlminud kokkuleppe selle väeossa siirdumiseks. Kapten Parts, rongiga juba Aegviitu jõudnud, läks otsekohe kindral Aleksander Tõnissoni staabivagunisse. Kindral Tõnisson kui rindejuhataja andis siis Balti pataljoni ülemale korralduse, et Erich Niemann oma ratsasalgaga määrataks soomusrongi nr 2 ülema käsutusse, mis ka sündis. Ratsakomando ülemaks määrati kapten Raudsik ja siitpeale oli meie soomusrongil juba märksa tõsiseltvõetavam "ratsavägi" – 20 meest.

Selle "ratsaväe" kohta on Rootsi kapten Einar Lundborg, kes oli meid kord Sänna lähedal kohanud, oma mälestustes ("Soomusautoga Eesti Vabadussõjas", EKK kirjastus 1968. a, lk 97) kirjutanud:

"Vaatlesin lähemalt hobuseid ja nende varustust. Muidugi polnud ratsud mingid "araablased" ja sadulad, päitsed, ratsmed ja vööd polnud vist mõnda aega puhastust näinud ja metallosadel punetas rooste. Kuid see oli siiski ratsavägi – ühe noore, vaese, sõdiva riigi ratsavägi."

Lasin end kah Niemanni komando nimekirja panna ja sellest ajast peale oli mu saatus ühine selle üksuse omaga.

Esimene luurekäik oli minul koos viie mehega kapten Jüri Ratassepa juhtimisel Lehtse ja Pruuna mõisa. Meie rong manööverdas parajasti Jäneda pooljaama ja Aegviidu vahel. Lehtse ja Jäneda vahel oli raudtee mitmest kohast lõhutud ja rööpmetel tükid dünamiidiga vahelt välja lastud. Sõitsime kõrvalisi teid mööda Pruuna mõisa juurde. Lehtse mõis oli meile selgesti näha, igal pool liikus tihedalt punaste voore ja sõdureid. Sattusime punaste kuulipildujatule alla, kuid pääsesime terve nahaga. Jõudsime oma rongi juurde alles kell 2 öösel, kuna sõitsime Leppsillalt läbi. Kohtasime taganemisel üht segipaisatud 5. polgu roodu, mida juhtis veltveebel Rusi. Kapten Ratassepp peatas taganejad, lõi korra majja ja ütles veltveeblile, et tulgu need koos meiega Leppsillale.