Читать книгу Soomusrong nr 2 Vabadussõjas - Edvin Reinvaldt - Страница 11

Oma mälestusi soomusrongi nr 2 esimestest sõjapäevadest kirjeldab Viljandimaal sündinud ja 23-aastasena laiarööpmelise soomusrongi nr 2 koosseisu astunud Jaan Jaanson, kes teenis seal rongiülema adjutandina kuni Vabadussõja lõpuni. 1944. aastal läks ta koos perekonnaga kommunistide eest Saksamaale maapakku, kust 1947. aastal pääses edasi Inglismaale. Töötas seal Firestone’i firmas ametnikuna kuni elu lõpuni. Suri 1960. aastate teisel poolel.

Eesti vabariigi loomispäevil ja 1918. aasta novembris, enne Eesti sõjaväe formeerimist, oli olemas Omakaitse ja selle juhatajaks Johan Pitka, kaubalaevastiku kapten. Tal oli Tallinnas Vana-Sadama tänavas laevavarustuse äri ning Väike-Patarei tänavas töökodasid. Pitka oli väsimatu patrioot, suur optimist ja kindel vabasse Eestisse uskuja.

Oma töökojas laskis Pitka lahtisele raudteeplatvormile monteerida kolmetollise välisuurtüki, mille sahk^[6] tuli osaliselt maha lõigata ja kahur kuidagi poltidega põranda külge kinnitada. Selle suurtüki pöörderaadius võis olla umbes 90°–100°. Platvormi tagumisel poolel oli laevaplaatidest ehitatud putkataoline ruum laskemoona mahutamiseks. Sarnaselt oli soomustatud ka suurtükiplatvormi taha paigutatud hariliku kaubarongiveduri meeskonnaruum.

Selline oli esimene soomusrong, millel kapten Johan Pitka koos kaptenite Karl Partsi ja Anton Irvega startis Vabadussõja alguses retkele Narva alla, kus pidas Vaivara lähedal oma esimese lahingu. Esimesel soomusrongil asetsenud kahurist tulistati ka esimene kahurilask Eesti Vabadussõjas. Selle kahuri tegevus oli meie noorele ja nõrgale kaitsele Narva rindel moraalselt julgustav. Kuna see suurtükk ei püsinud kaua korras, laskis Pitka varsti ehitada teise samasuguse suurtükiplatvormi esimese asendamiseks. Paarinädalase sõjategevuse ja tulistamise järel oli esimese platvormi suurtükk rikkis ja pidi Tallinna remonti minema. Et soomusrongi tegevuses ei tekiks vaheaega, saatis Pitka esimest rongi asendava rongi kapten Partsi juhtimisel rindele ja niiviisi sündiski laiarööpmeline soomusrong nr 2.

Olin sellal Brookusmäel Omakaitse staabis olnud ligemale kolm nädalat laojuhatajaks. Kui 13. detsembri hommikul 1918 kutsus Pitka mehi liituma teise soomusrongi meeskonnaga, andsin ka mina end rindele minekuks vabatahtlikult üles. Pitka vastas esialgu mu soovile eitavalt, sest ta ei tahtnud mind lasta ära kohalt, kuhu olin juba veidi sisse elanud. Kuna aga ladu oli peaaegu tühi ja mingisugust tegevust polnud ning et Pitka ei saanud oma teisele rongile suurt meeskonnalisa ka sõjavägede staabist, ütles ta umbes kella 4 ajal pärastlõunal, et ma võin kaasa minna ning et ma õhtul kella 6 ajal tema korteris kohal oleksin. Aega jäi napiks ja seetõttu oli palju rabelemist, et äramineku ettevalmistustega õigeks ajaks valmis jõuda.

Ilmad olid läinud juba päris külmaks ja elamine-olemine alaliselt väljas olles tekitas muret. Õhukese Vene ohvitseripluusi ja õhukeste pükste asemele võtsin laost vateeritud püksid ja selle juurde kuuluva vatjovka, kingad vahetasin Pitka kuurist leitud viltide (teine teisest paarist!) vastu ning laost saadud kasuka pidin juudi nahkuri juurde remonti viima: taskuid oli vaja parandada ja mingi krae peale panna. Sellest sai hiljem tähelepanuäratav "adjutandikasukas". Sõjariistaks valisin väikese ratsaväekarabiini.

Niiviisi varustatult ilmusin õigel ajal Pitka korterisse, mille saalis avanes järgmine pilt: keset põrandat asetses pool kotti tükisuhkrut – meie ainus moon – ning proua Pitka paikas kapten Partsi katkist ja närust sõdurisinelit, õmbles sellele nööpe ette. Parts ise marssis närviliselt mööda tuba edasitagasi, kuna meeskonda polnud veel õieti olemaski.

Esimene osa meie soomusrongist, mis ootas Balti jaamas, koosnes suurtükiplatvormist, vedurist ja ühest neljanda klassi vagunist. Jaamas ootasid ka patareimehed: lipnik Leonhard Pallon kolme mehega ja veel mõned teised. Peatselt lahkus rong Rakvere suunas 8–10 mehega. Vaenlane tegutses ka tagalas. Nagu hiljem selgus, oli varsti pärast meie läbisõitu Ülemiste jaama lähedal lastud õhku väike sild. 15. detsembri hommikuks jõudsime Rakverre, kus asus rinde staap rindeülema kindral Aleksander Tõnissoniga. Samal hommikul jõudis meile järele ka meie rongi teine osa – kuulipildujavagun paarikümne mehega. Seega oli meie rongi koosseisus juba ligemale kolmkümmend meest.

Meie soomusrongi esimene kuulipildujavagun oli ehitatud lahtisele platvormile ja selle seinad olid õhukestest laudadest, mille vahed olid umbes 30–40 sentimeetri paksuselt täidetud külmunud liivaga. Kevadel, kui liiv ilmade soojenedes ära sulas ja laudade vahelt välja varises, jäi vaguni "soomuseks" kaks pooletollistest laudadest õhukest seina.

Katuse räästa all asetsesid luugid, millest mõlemale poole vagunit vaatasid välja kuulipildujad, kokku kaheksa eritüübilist: Maksimid, Coltid ja nii edasi. Kuid meeskond seevastu oli kõrge kvalifikatsiooniga ja intelligentsikvoodiga – aina ülikooliharidusega ohvitserid ja mõned vabatahtlikud kooliõpilased.