Читать книгу Soomusrong nr 2 Vabadussõjas - Edvin Reinvaldt - Страница 16

Käesoleva teose üks koostajatest, Haapsalust pärit Edvin Reinvaldt osales Esimeses maailmasõjas ning astus 1917. aastal Haapsalus asunud 1. Eesti polku. Vabadussõja algul asus Reinvaldt Tallinna ohvitseride reservi, kust 26. detsembril 1918 viidi ta 28-aastase mehena vabatahtlikuna üle laiarööpmelise soomusrongi nr 2 koosseisu, kus teenis koos oma kaks aastat noorema venna Ivariga. Viimane määrati 1919. kevadel laiarööpmelise soomusrongi nr 5 komandöriks, Edvin Reinvaldt aga soomusrongi nr 2 dessantpataljoni ülemaks. Sellelt kohalt vabastati ta demobilisatsiooni korras 20. mail 1920. Aastal 1944 põgenes Edvin Reinvaldt Rootsi, aastast 1953 töötas Stockholmi riiklikus loodusteaduste muuseumis. Suri 10. märtsil 1979 Stockholmis. Oma mälestusi soomusrongile nr 2 sattumisest kirjeldas Edvin Reinvaldt järgmiselt:

Soomusrongide meeskondade koostamiseks käis 1918. aastal pidev õppetegevus Tallinna kooliõpilaste roodus. Ohvitsere aga otsiti reservi hulgast.

Venna Ivar Reinvaldtiga asusime juba tükk aega ohvitseride reservis. Ärevatest päevasündmustest hoolimata olime sunnitud ootama, et ka meid kunagi rindele määrataks. Ainsaks vahelduseks olid meile olnud vaid komandandi korraldused, mis kogenud sõjameestele tundusid mitmeti tarbetutena. Nii osutus selles olukorras väga teretulnuks kapten Oskar Luiga ilmumine ühel jõulueelsel päeval. Tema tuleku eesmärgiks oli vabatahtlike ohvitseride värbamine soomusrongidele. Andsime endid vennaga üles, osalt juba sellepärast, et kutsuja oli Luiga, meile 1. Eesti polgu Haapsalu päevilt hästi tuntud ja hinnatud kaasvõitleja.

Rindele väljasõiduks oli ette nähtud teine jõulupüha. Sellekohasteks ettevalmistusteks jätkus paarist päevast. Sakslaste poolt läbi viidud Eesti rahvusväeosade demobiliseerimine toimus alles sama aasta aprillis ja sellepärast oli meie sõjavarustus, kummalgi üks Vene poolkasukas, veel alles. Ka laskeriistad olid meil omast käest võtta. Saksa okupatsiooni üle elanud vintpüsside kõrval oli vennal üks parabellum ja minul Galiitsias "soomusena"^[8] saadud Austria Steyri revolver.

Eelseisev rindelesõit polnud mitte esimene sellelaadne teekond elus. Kuid kunagi enne polnud sõidu otstarve olnud nii selge kui seekord. Seevastu puudusid peaaegu igasugused kindlad kogemused, mis võimaldanuks ette kujutada, millega alustatav teekond ükskord lõppeda võiks.

Olime ettenähtud ajal raudteejaamas. Ootava rongi juures seisid gruppidena ärasõitjad – enamikus kooliõpilased – ja nende saatjad. Paistis silma noorte sõjameeste üllas tuju. Just seepärast äratas erilist tähelepanu üksinda seisev poiss, kes haledalt nuttis. Selgus, et ta tuli jaama kindlas veendumuses, et saab täna koos sõpradega minna sõtta, kuid oli sunnitud viimasel hetkel loobuma sellest õilsast kavatsusest, kuna ta polnud veel jõudnud vanusepiirini kuusteist aastat, mis oli ette nähtud vabatahtlike vastuvõtu tingimuseks ja määraks.

Viimaks hakkas rong pikkamisi liikuma. Koolipoiste hea tuju kestis kogu sõidu vältel. Elavas jutuajamises kajastusid mitmesugused, veel hiljuti kodus loetud, punanahkade ja teiste kangelaste seikluslood. Õhtul jõudsime Aegviidu jaama. Järgmisel päeval määrati mind koos vennaga teenistusse laiarööpmelisele soomusrongile nr 2.