Читать книгу Soomusrong nr 2 Vabadussõjas - Edvin Reinvaldt - Страница 17

Õppursõdurite saabumist tuleliinile ning nende esimest lahingut Annemõisas kirjeldab oma sõdurimärkmetes noorkirjanik Jaan Pert.

Ülemjuhataja kindral Laidoner oli käinud kooliõpilaste pataljoni ruumes, oli poisse kutsunud liinile. Teise püha õhtul sõitiski liinile koolipoistest-vabatahtlikest koosnev surma- ehk löögipataljon, iga poisi papaaha ees risti sääreluude üle kolbakujutus...

Üksus saabus oma ohvitseride ja lüüs-kergekuulipildujatega – umbes 60-mehelise iseseisva rühmitusena.

Kuna löögipataljon osutus iseseisvaks tegevusüksuseks liialt väiksearvuliseks, siis enne liinile saabumist paigutati enamik laiarööpmelisele soomusrongile nr 2.

Saabunud Aegviitu teise jõulupüha õhtul pimedas, veetsid nad oma esimese sõjaöö jaama põrandal. Hommikul külastas neid kindral Tõnisson, tervitas noori sõjamehi, soovis neile edu...

Koolipoisid soomusrongi ülema kapten Pauluse käsutusse üle antud, võttis viimane uustulnukad vastu lahkelt tervitava naeratusega.

Haihtumas oli esimene joovastus, mis kaasa saadi väljasõidul. Algas sõja- ja sõdurielu argipoolus.

Kapten Paulus oli pealegi sõjakas kergekäeline löögimees, kes armastas vaid rünnata. Maailmasõjas oli kuul läbistanud tal reieluu.

"Oli valus, teist korda kuuli konti ei taha," lausus ta vaid sõjalugusid meelde tuletades. Kuid rünnakuindu polnud läbilastud kondi valu suutnud halvata.

Juba oli tal valmis üksikasjadeni väljatöötatud Tapa tagasivõtmise kava – saabus ju rongile noori löögimehi, kes oma surmapõlguse-mütsitärnidega lausa uhkeldasid. Eks näidaku siis ka end tule ees!

Kava oli julge: sõita soomusrongidega otse Tapa jaama sisse, misjärel hüppavad rongilt maha dessandid, igale rühmale on ette nähtud täpselt, kuhu ta peab minema ja mida vallutama. Ratsasalk peab ajama Tapa kiriku taha ja võtma ära seal asuva patarei. Paulus ise pidi vallutama punaste staabi – kas või koos Jaan Anveldi endaga!

Juba pühade järelpäeva varahommikul teed parandades jõuti Tapa lähedale ja pöörduti tagasi.

Esimesena sõitis soomusrong nr 2. Tee oli eest aga liialt lõhutud. Selle parandamine võttis aega. Järgmise päeva, 29. detsembri varahommikul korrati operatsiooni. Jälle tuli parandada teed. Meeskonnad ootasid kärsitult rongidel rünnaku algust. Kell oli juba kuus. Jälle ees uus teerike. Hakkas koitma. Tapa koerad hakkasid haukuma. Kuuldus kukkede laulu. Sinna oli veel kolmveerand versta. Valgenes.

Tuli tagasi pöörduda, sest operatsioon oli üles ehitatud üllatusele. Taheti sõita vaenlase koduõue sisse pimedas ja avada igas sihis marutuli. Kuid vaenlane oli juba ärganud.

Rongid sõitsid tagasi. Peatusid teel ja dessandid viidi välja vasakule poole, lausumata, kuhu või milleks.

Et mitte tühjalt Lehtsesse tagasi tulla, mindi dessantidega vallutama Lehtse ja Anne mõisaid. Kapten Irv läks oma rongi dessandiga Lehtse, Paulus Annemõisa peale.

Metsas liikus soomusrongi nr 2 dessant kord paremale, kord vasakule. Kõik koolipoisid olid väljas. Vabariigi esimene ja seni ainus surmapataljon läks esimesele rünnakule...

Seal jooksis aheliku eest mööda jänes. Instinktiivselt peatusid kõik hetkeks. Kogu ahelikku oleks nagu läbistanud halb eelaimus...

Ahelik liikus mööda söötis põldu. Mööda teed sõitis meile vastu punaste ratsanik, arvates, et tegemist on omadega. Raporteeris, et Annemõisa on äsja jõudnud Viljandi kommunistlik polk, lisaks varemaile väeosadele, peamiselt Vene madrustele. Oma eksitust märkas ratsanik liiga hilja. Juba oli ta sisse piiratud ja lahingu esimeste paukude järel vajus surnuna lumehange...

Tema hobuse selga hüppas adjutant lipnik Jaan Jaanson, et sidet pidada oma väeüksuste vahel, sest algava, võrdlemisi hõreda metsa ees jagunes dessant kaheks: Paulus vanade sõduritega läks paremalt, Reinvaldt õpilastega vasakult peale.

Niipea kui meie ahelikud jõudsid metsa äärde, kust algas lagendik, mida mööda ainult sai mõisale läheneda, algas tuli. Nüüd lõid sekka punaste raskekuulipildujad, mis töötasid haruldaselt hästi. Kuule sadas otse aheliku pihta. Kuid meie ahelikud trügisid edasi! Koolipoisid, esmakordselt tules, ei osanud tuld karta. Ent punaste tule mõju muutus üha hävitavamaks.

Paulus ei lasknud end heidutada. Ta karjus kapten Reinvaldtile:

"Tooge poisid edasi!" Neist üksikud olid niigi otse hulljulged.

"Laske ma neile annan!" sahmis tuld üks pisemaid poisse, kellele vanad sõdurid näitasid, kus on venelased. Kuulidest tabatuna langes reast ohvitsere ja sõdureid. Leitnant Truutsi käes olnud käsigranaati tabas vaenlase kuul. Käsigranaat lõhkes ja leitnant Truuts jäi surnuna maha.

Kivihunniku taga tulistas lüüsist vabatahtlik Jaan Naaris. Ühel hetkel vajus ta tagasi ja suust purskas verd – kuul oli tabanud teda suust ja läbistanud kaela. Mida? Kas vaenlane on ka vasakul metsas? Selgus: kapten Irv tuli Lehtse mõisast oma dessandiga tagasi ja teadmata, kus omad, kus võõrad, avas küljelt tule meie ahelikule...

Edasi rünnata oli võimatu, see olnuks enesetapp. Kapten Paulus andis käsu: "Ahelik tagasi!" Tule all kuulsid seda vaid lähemad, vaid umbes 30 poissi tuli ära kiviaia taha. Tule alt hakkas tulema teisigi – kellel sinel kuulidest läbi lastud, kellel kõhuli olles kasuka varrukad ülalt läbi tikitud, kellel saapasääred lõhki.

Koolipingikaaslane, tagasi jõudnud, jutustas: "Nii õudne oli hakata tagasi tulema. Olin ees lagedal väljal lumes. Niipea kui pea tõstsin, koondus selle kohale kuulirahe. Aga teised olid juba taganenud. Oli tunne, et kui tõusen, siis tabab kohe kuul. Neid kiunus kõikjal ümberringi. Kuid siis tuli meelde, et ema õmbles kuuevoodri vahele kirja, mis mind pidi kaitsma. See andis julgust, tekkis veendumus, et kiri mind kaitseb ja et mul üldse karta ei tarvitse. Tõusin ja tulin sammugi jooksmata kuulide alt ära."

Leitnant Truutsi laip jäigi lumme oma jäätunud verre. Haavatud leitnant Solba seoti hobuse selga sadulale. Teel palju verd kaotanud Naaris saadeti raudteeputkasse. Siin tuli ta meelemärkusele ja küsis raskelt kõneldes: "Kelle võiduga lahing lõppes?" Kuulnud, et tulime tühjalt tagasi, raputas ta vaid kahetsedes pead.

Allohvitserid Kaalep ja Gutmann tulid ise teiste toetusel rongile.

See oli sünge hommik ja üks ebaõnnestunumaid soomusronglaste rünnakuid. Pärisin Naarise lüüsi – kuigi ta Tallinnas haiglas veel nädal aega elu ja surma vahemaal oma viimast võitlust pidas. Lüüsi lael oli tardunud vereplekk. See hakkas ikka silma, kui lahingusse läksin. Ja see püsis kogu aeg, aja jooksul vaid tumenedes...