Читать книгу Soomusrong nr 2 Vabadussõjas - Edvin Reinvaldt - Страница 19

Mida võib tunda inimene enne surma? Selle üle mõtiskleb Annemõisa lahingu taustal adjutant lipnik Jaan Jaanson.

Surmaeelsetest tunnetest on vähe kirjutatud. Tegelikult sellest ei saagi kirjutada. Kes on kord juba surnud, sellel jäävad ka surmaeelsed tunded kirja panemata. Mõnel teisel võivad need tunded teistsugused olla, kuid mina kõnelen ainult oma kogemustest Annemõisa lahingus 1918. aasta detsembri lõpul Tapa ja Lehtse vahel.

Hõredas ahelikus läbi soo, metsa ja heinamaa liikudes jõudsime lageda põllu äärde, kus meid mõisa poolt marulise püssi- ja kuulipildujatulega vastu võeti. Mõned üksikud meist jõudsid madala põlluäärse kraavini, mis suuremat kaitset ei pakkunud ja kus ohvrid veel kõige suuremad olid. Mina olin ratsa, poole tunni eest sõjasaagiks saadud suurel ja lahjal hobusel. Hüppasin hobuselt maha pikali heinamaale. Vaenlast ma ei näinud, ka ei saanud ma püssi tarvitada, kuna see oleks olnud ohtlik minu lähedal kraavis lamavatele kaasvõitlejatele. Kuulide vingumist ma enam ei kuulnud – need aina podisesid pehme ja hõreda lumega kaetud heinamaa samblasse. Tundus, nagu oleks herneid vastu plekki pillutud. Kuulide sadu ümberringi oli nii tihe, et vähemalt viiskümmend kuuli oleks pidanud mind tabama. Sellise tabamuste hulga juures oleks olnud väga raske hinge sees hoida. Hobune seisis minu kõrval, olles niiviisi heaks sihtmärgiks vaenlasele. Ajasin teda jalaga endast eemale, ühe käega ratsmetest kinni hoides. Kartsin, et ta võib kuulidest tabatuna iga hetk minu peale langeda ja siis oleksin ma nagu küpsetamata pannkook.

Olin sellal 23 aastat vana ja minu esimesed mälestused lapsepõlvest ulatusid kahe-kolme eluaasta piiridesse. Äkitselt rullus kogu minu elu lahti niisugustes detailides, et seda vaevalt jõuaks kahekümne aastaga kirja panna – kui need üldse kunagi meelde tuleksid: esimesed lapsepõlve mälestused, koolipõlv, käidud paigad ja palju muud. Seda nimetaksin enda surmaeelseks tundeks. Kui kaua see tunne tegelikult kestis, ei suuda ma kuidagi kindlaks teha. Palju aastaid hiljem lugesin kusagilt, et selline tunne või nägemus võis ainult mõned sekundid kesta.

Lipnik Jaan Jaanson (paremalt teine) koos "Lr. Sr. Nr. 2" staabikomando kirjutajate ja rongiülem Jaan Lepaga (keskel).

Minul oli tol korral suur ja lai kasukas seljas. Ühtki kuuliauku ma selles ei leidnud, et oleksin hiljem võinud hoobelda nagu Inglise laevastiku madrus pärast lahingut kodus emale: "Küll oli hea, et mul olid nii laiad püksid jalas: kuul läks pükstest läbi, kuid jalga ei puutunud."

Minust mõnikümmend sammu eemal lamas üks meie sõduritest, keda me omavahel Timukaks^[9] kutsusime. Kuigi ta oli endine meremees, ilmus ta rongile pasteldes ja mõni päev enne Annemõisa lahingut oli ta saanud soomuseks paari kalavinskeid^[10] . Nende pehmed sääred said selles lahingus kaks kuuliauku, kuid jalad jäid tabamata.