Читать книгу Soomusrong nr 2 Vabadussõjas - Edvin Reinvaldt - Страница 15

Olgugi et soomusrongid nr 1 ja nr 2 olid Rakvere–Kunda liinil edukalt võidelnud, leidis diviisiülem siiski olevat vajaliku anda 22. detsembril käsu kaitsejoone üldiseks tagasitõmbumiseks. Koos jalaväega olid ka soomusrongid sunnitud taanduma, loovutades vaenlasele Rakvere, seejärel Tapa, ning nii jõuti, kogu aeg võideldes, esimeseks jõulupühaks Aegviidu lähistele.

Vahepeal oli Tallinnas valminud laiarööpmeline soomusrong nr 3, mis detsembrikuu teisel poolel siirdus juba rindele. Kapten Johan Pitka määrati vabariigi merejõudude juhatajaks, kapten Karl Parts sai määramise soomusrongide divisjoni ülemaks, kapten Anton Irv määrati soomusrongi nr 1, kapten Jaan Lepp soomusrongi nr 2 ja kapten Oskar Luiga soomusrongi nr 3 ülemaks. Tallinnas tehti palavikulisi ettevalmistusi soomusrongide meeskondade komplekteerimiseks.

Jõululaupäev. Kui palju see sõna kõneleb harilikes oludes! Kuid sel aastal oli kõik teisiti. Meie kaitsevägi taandus. Edu tiivustas vaenlast. Ja sammsammult pealinnale lähenenud väeüksuste enesetunne sel tähendusrikkal päeval ei saanud olla kuigi hea. Soomusrongid hoidsid siiski jonnakalt käes oma positsioone ja taandusid alles seljataguste ümberhaarangute kartusel.

Külm, tuisk. Juba hommikust peale. Soomusrongid peatusid Tapal. Vahel kihutasid siit aga Rakvere ja Tartu poole ja jõudsid siis jälle tagasi oma lähtepunkti. Punased justkui aimasid meie jõululaupäeva hardusmeeleolu ja nagu selle kiuste juba varahommikul kella 3 paiku tulistas nende patarei Tapat... Kell 6 hommikul pommitamine kordus.

Kahelt poolt Tapat kajas kahurite mürin ning šrapnelle ja granaate sadas alevi peale – majadesse, jaama ette, jaamahoonesse, rööbastele, soomusrongide vahele. Jõululaupäeva eelööl olid nad patareid edasi vedanud ja võtsid Tapa nüüd risttule alla. Üks nende patarei asus nähtavasti Torma külas, kust Tapa on nagu pihu peal...

Kaks šrapnelli tabasid jaamahoonet, purustades selle katust ja aknaid. Granaat oli lennanud läbi seinte, milles nüüd suured augud. Veehoone kohal oli rööpale langenud granaat, mis lõhkedes purustas suure tüki rööpast.

Esimese soomusrongi kahur vastas, kuid ainult harva. Tuisk summutas ees vaatepiiri. Tundus, justkui võidutseks siin sedapuhku vaenlane. Las ta siis pidutseb oma tule rõõmu!

Soomusrongid tõmbusid veidi tagasi. Neist esimene peatus veepumba kohal ja avas siit juba julgemalt tule vaenlase sihis. Äkki muutus kõik vaikseks, nagu enne äikest. Soomusrong sõitis uuesti jaama ette.

Tänavail pääses rahva seas valla märgatav paanika: joosti tagasi, nagu alevisse tungiva vaenlase eest. Osutus: hirm äratas vaid ettekujutuse nägemusi. Punane hirm kummitas Tapa rahulikke elanikke.

Peale lõunat avas vaenlase vasakpoole patarei uuesti tule. Granaadid langesid esiti küll kõrvale, kuid pikapeale sadas neid ka otse rongi ümber. Varsti pommitas Tapat juba kolm vaenlase patareid. Jaamaesine oli tules. Üks granaat lõhkes otse soomusrongi kõrval, killud külvasid üle ühe selle vaguni. Meeskond sattus lõpuks ärevusse. Neist üksikud tulid kapten Irve juurde, kes rahulikult seisis rongi kõrval ja jälgis vaenlase marutuld, ja laususid, et tõmmatagu rong tagasi...

"Mina ise tean, mida teen!"

Ja julge pealik seisatus ikka veel rongi kõrval: tal pidi kahju olema jõululaupäeval Tapat maha jätta – veel üks linn jätta pühiks vaenlase kätte.

Granaadisadu muutus üha ähvardavamaks.

Siis andis Irv signaali: tagasi! Nüüd asus ägedasti vastu pommitama ka soomusrongi kahur. Umbes paar kilomeetrit saatis rongi ikka veel tabav vaenlase kahurituli. Siin oli nende tulejuhtimine eeskujulik. Tapal töötasid nähtavasti hästi äraandjate või salaluure silmad. Mis küll tundis seejuures kapten Irv?

Õhtuks jõudis rong Lehtsesse.

Lehtses külastas kohe soomusronge frondijuhataja kindral Aleksander Tõnisson, kes oli asjalik ning tõsine. Ja mille üle oligi tal seekord rõõmustada?

Tapa oli langenud. Kapten Irv käsutas ühe soomusrongi kohe jõululaupäeva ööks eesliinile valvele. Ka kolmas soomusrong sõitis välja, kahuriplatvormil väljas tulejuhi kogu, kuigi sellele näkku tuiskas: kuulipildujavaguni luugid olid alla lastud, ehkki oli külm talveöö...

Kuid teine soomusrong sai loa sõita Tallinna! Täitma oma liivast tühjaks põrunud soomusseinu... Rong liikus kohalt. Vedur ajas edasi pea meeletu kiirusega. Eesliinil närveldamisest ja tule all olekust tülpinud meeskond elustus äkki. Kõikide silmis helkis rõõm, ääretu jällenägemisrõõm omaste... ei, kõige seljatagusega.