Читать книгу Soomusrong nr 2 Vabadussõjas - Edvin Reinvaldt - Страница 20

Soomusrongi nr 2 dessandi tegevuse hindamisel Annemõisa lahingus peab silmas pidama, et suurem osa meeskonnast viibis esmakordselt lahingu olukorras ja oli selleks ka puudulikult ette valmistatud. Paari päeva eest järele jõudnud täienduse sõdurid olid operatsiooni juhtivatele ohvitseridele peaaegu viimseni võõrad. Ka puudusid juhtkonnal endal kogemused soomusrongide lahingutaktika alal. Olukorra ja eelseisva operatsiooni läbiviimise kohta informatsiooni ei antud.

Vaenlane avas tule momendil, mil meie ahelik lageda põllu servale välja jõudis. Punased asetsesid meie positsioonidest kõrgemal, kohati hõreda võsastiku ja puudega kaetud maastikul. Kaugus nende seisukohtadeni võis olla umbes 500–750 meetrit. Tuli oli äge, kuid mitte eriti tabav ning hakkas nõrgenema pärast seda, kui meie edasiliikumine katkes. Lahingu lõpupoole võis tähele panna mingisuguste vooride lahkumist vaenlase tagala suunas.

Õppursõdurite hoiak oli kogu operatsiooni ajal laitmatu. Asjatu oli leitnant Truutsi kartus, et kogemusteta õppursõdurid võiksid lahingus ohustada kaasvõitlejate elu. Truutsi enda surma põhjustanud asjaolud jäidki lõplikult välja selgitamata. Millegipärast oli ta ahelikust veidi kõrvale jooksnud ja sinna lamama jäänud. Seetõttu polnud võimalik täpsemalt jälgida ka tema surma põhjustanud käsigranaadi plahvatamist.

Viie mehe väljalangemine osutus kahtlemata väga kahetsetavaks, kuid vastas siiski teataval määral valitsenud olukorrale. On mõeldav, et Annemõisa lahinguga saavutati siiski kavatsetud eesmärk, mis seisnes vaenlase liikumishoo pidurdamises. Võõrastavalt mõjus asjaolu, et lahingu lõppfaasis kadus dessandi juht kapten Paulus silmapiirilt.