Читать книгу Soomusrong nr 2 Vabadussõjas - Edvin Reinvaldt - Страница 21

Enda sattumist koolipingist sõduriks meenutab Viimsi mõisas aedniku pojana sündinud Edgar Muttikas, kes saadeti 1918. aasta teisel jõulupühal 17-aastasena rindele, laiarööpmelise soomusrongi nr 2 koosseisu Aegviidus. Muttikas sõdis rongi koosseisus kuni märtsini 1919. Pärast sõda, alates 1930. aastast, tegutses ta Tallinnas notarina, 1944. aasta sügisel põgenes Rootsi, kus töötas firma Alfort & Cronholmi majandusosakonnas raamatupidamise alal. Muttikas suri 26. novembril 1978 Stockholmis.

Annemõisa lahingus astus esmakordselt uue riigikaitse sõjalise tegurina avalikkuse ette kooliõpilastest moodustatud väeüksus. Sellest hetkest peale etendas see riigikaitsjate liik silmapaistvat osa meie Vabadussõjas – algul alamväelastena-vabatahtlikena, hiljem juba noorte tegutsemisvõimeliste ohvitseridena-juhtidena.

Rahutul 1918. aasta sügisel moodustasid vanemate klasside kooliõpilased – sageli tervete klasside kaupa – usaldatavad ja kergesti käsutatavad grupid Omakaitse ridades ja osutusid tähtsateks üksusteks korra alalhoidmisel linnades. Tallinnas tekkisid enamlaste agentide õhutusel streigid ja rahutused, riigi juhtkond oli mures, politsei alles organiseerimisel, samuti ka sõjavägi. Vähegi käsutatavad üksused olid saadetud rindele välisvaenlase vastu, kes pidevalt liikus lähemale meie pealinnale. Sellises ähvardavas olukorras otsustas ajutine valitsus – raske südamega, nagu ajutise valitsuse tolleaegne peaminister Konstantin Päts tähendas, – kasarmeerida kooliõpilased. Meid paigutati Tallinnas Narva maantee 6 asetseva Beljajevi Tütarlaste Gümnaasiumi ruumidesse, kus meist moodustati eriüksus: Tallinna kooliõpilaste rood. Olime saanud sõduriteks. Patrullisime tänavail, korralikult varustatud püsside ja käsigranaatidega. Linna strateegilistesse punktidesse olid paigutatud meie postid kergekuulipildujatega. Olime uhked – 15–18-aastased noored nagu me sellal olime –, et pealinna kaitse oli peamiselt usaldatud meile. Et selline uhkus oli põhjendatud, selgus paari päeva pärast.

"Lr. Sr. Nr. 2" kolmanda dessantroodu õppursõdurid 26. detsembril 1919. Esireas vasakult: Nõmmberg, Veinberg ja Saatman, tagareas Nesselberg ja Tammer.

Enamlastel oli korda läinud organiseerida rahvakogunemisi linnas, kus siis koos kõhklejate ja uudishimulikega moodustasid küllaltki ähvardavaid jõuke. Kooliõpilased komandeeriti välja rühmadena. Meid mõnitati, pilgati ja ähvardati, rahvas tungis lähemale, rühma ohvitser kadus rahva hulka – kogemata või meelega, see jäi selguseta – vanem ja pikem poiste seast tõi rühma rahva hulgast välja, poisid olid kindlad ja laskevalmis püssidega, kuid hoidusid verevalamisest niikaua, kuni see vähegi võimalik oli.

Raekoja juures oleval rühmal oli aga olukord muutunud väljakannatamatuks, neile oli tungitud lähedale, haaratud poiste käes olevate püsside järele. See oli väljakutse võitluseks, ükski sõdur ei loovuta relva võitluseta. Nii olid ka seal käsklust ootamata kõlanud paugud, Raekoja plats olnud mõne minutiga rahvast tühi ja olukord oli päästetud. Mõningate ohvritega rahutusetekitajate poolel oli ohtlik seis likvideeritud ja pealinnas kord jälle taastatud.

Rindel oli aga olukord muutunud üha kriitilisemaks ja vastupanu tugevdamiseks pidi ka seal kasutama kooliõpilasi. Nii sattusime umbes 70-mehelises grupis laiarööpmelise soomusrongi nr 2 dessantkomandosse, kus meil oli kokkupõrkeid vaenlasega peamiselt rünnaküritustel.

Esimese tuleproovi saime Annemõisa lahingus Lehtse ja Tapa vahel. Siin tundsime juba sõja tõelist palet ja siin polnud otsustav üksnes püssilaskmise oskus, milles me veel kuigi kindlad polnud, vaid lahinguolukorraga kaasnevad paljud kõrvalised, kuid siiski tähtsad komponendid: külm, sügav lumi, lage väli, vaenlase hästi varjatud positsioon künkal ja palju muud.

Isiklikult kõhklesin esimese lasu tulistamisel. Sügavas lumes 40–50-meetrise vahemaa roomamisel oli püssiõõs lund täis läinud. Tekkis kahtlus, kas võib tulistada – toru võis ju lõhkeda. Roomanud läheduses asetseva kivi taha, ulatasin püssi ette teisele poole kivi ja siis vajutasin päästikule. Vallandus lask ja püssiga ei juhtunud midagi.

See oli mu esimene lask Eesti Vabadussõjas. Edasi võis juba tavapäraselt tulistada.

1918. aasta viimastel päevadel jätkus meie vägede üldine taganemine Tallinna suunas. 31. detsembril toimus Lehtse ja Aegviidu vahelisel alal kümnemehelise salga luurekäik Koolma külla. Elanikelt saadud valeandmete tõttu sattus luuresalk ootamatult punastele. Salga juht leitnant Richard Reimann langes vaenlase kuulist tabatuna. Meeskonnal – nende hulgas õppursõdur Laubal – õnnestus tervena tagasi rongile jõuda.

Uueks aastaks jõudsime taandumisel raudtee läänepoolseimasse punkti, Kehra jaama lähistele.