Читать книгу Soomusrong nr 2 Vabadussõjas - Edvin Reinvaldt - Страница 9

Laiarööpmelise soomusrongi nr 2 formeerimisest ja sõidust lahinguväljale kirjutab Tõnis Kint, kes tolleaegse Riia Polütehnikumi 24-aastase tudengina astus vabatahtlikult koos teiste kaasüliõpilastega laiarööpmelise soomusrongi nr 2 koosseisu, algselt 1. kuulipildujate komandosse nooremohvitseriks. 1919. aasta märtsis määrati ta komandoülemaks. 1920. aasta veebruarist kuni maini oli Kint soomusrongi ülema kohusetäitja, misjärel lahkus omal soovil sõjaväest leitnandi auastmes, olles teinud Vabadussõja läbi algusest lõpuni. 1944. aastal õnnestus Tõnis Kintil põgeneda Rootsi, kus ta oli muu hulgas 20 aastat järjest (1970–1990) peaminister presidendi ülesannetes Eesti valitsuses eksiilis ja seega oli Tõnis Kint Eesti vabariigi juriidilise järjepidevuse ning legaalsuse hoidja kauem, kui keegi teine eestlane on seda ajalooliselt kunagi olnud. Koos Edvin Reinvaldtiga oli Kint ka käesoleva raamatu koostajaks. Tõnis Kint suri Rootsis vaid pool aastat enne Eesti ametlikku taasiseseisvumist, 5. jaanuaril 1991.

Laiarööpmeline soomusrong nr 2 oli üks esimesi lahinguüksusi Eesti Vabadussõjas. Aluse soomusrongi meeskonnale panid isamaaliselt meelestatud vabatahtlikud ohvitserid ja sõdurid – töölised, talumehed, kooliõpilased. Soomusrongi meeskonna koosseis hõlmas kõiki ühiskonnakihte ja vanuseklasse, alaealistest kuni üle 40-aastaste meesteni. Paljud polnud varem sõjategevusest osa võtnud, kuid enamik oli siiski Esimese maailmasõja kooli Vene sõjaväes läbi teinud.

Kindlama, vaimustatuma ja võitlustahtelisema osa rongi meeskonnast moodustasid üliõpilased ja kooliõpilased. Üliõpilaste kontingendi andsid esialgu Riia Polütehnikumi^[1] eestlastest üliõpilased. Tartu Ülikool^[2] oli eestlaste boikoti all ja sealt palju oodata polnud, kuid maal olevaist Tartu üliõpilastest tulid paljud vabatahtlikult sõjaväkke.

See oli 16. või 17. novembril 1918, mil Tallinnast saabus Riiga üliõpilaste Eesti sõjaväkke värbamise eesmärgil kapten Konrad Rotschild ühe kaaslasega. Ühel novembriõhtul (23. või 24. novembril) oli Vironia korporatsiooni liikmeskond kokku käsutatud ja neile esines kapten Rotschild üleskutsega koheseks Tallinna sõitmiseks ja Eesti sõjaväkke astumiseks. Vironia liikmete otsus oli üksmeelne: lõpetada õppetöö Riias, sõita Tallinna ja astuda seal Eesti sõjaväkke. Paar päeva hiljem oligi enamik Vironia tegevliikmeid ja rebaseid – kelle hulka ka mina põllumajanduse teaduskonna üliõpilasena kuulusin – Tallinnas, kus üks osa astus mereväkke, teine osa esimesse ratsapolku, kolmas osa jäi mõneks päevaks Tallinna formeerimisel olevate üksuste jaoks varru. Ohvitseridest oli selleaegsetes väeosades üleküllus, mispärast osa ohvitsere määrati esialgu Tallinna ohvitseride reservi, kus nad koos kaitseliitlastega teostasid linnas vahiteenistust. Lipnik Voldemar Pääsuke^[3] ja mina jäime ohvitseride reservi.

Mõned päevad enne meie Tallinna jõudmist oli üks Kopli kaubajaamas teenistuses olnud ohvitseride patrull avastanud jaamas ühel haruteel mingi Vene või Saksa soomusrongi koosseisu kuulunud vagunid, mis olid teraskilpidega soomustatud. Lisaks leiti harilikke kaubavaguneid, mille seinad olid liivakottidega kuulikindlaks tehtud. Tallinna valveteenistuse staabis tehtud avastusest kõneldes tulid seal viibinud kapten Karl Parts ja ka teised ohvitserid arvamisele, et selliseid soomustatud vaguneid, nagu neid Koplis leiti, võiks rakendada soomusrongidena raudteel tegevusse nii vaenlase tõrjeks kui ka valveteenistuseks.

Kapten Parts andis soomusrongide moodustamise idee soomusrongide ja sõjalaevastiku juhatajale kapten Johan Pitkale kiirelt edasi ning palus temalt soomusrongide formeerimiseks nõu ja abi, et need kiiremas korras Narva rindele saata.

Kapten Johan Pitka töökojas Väike-Patarei tänavas tehti kogu aeg palavikuliselt tööd sakslaste poolt rikutud relvade parandamiseks ja laskekorda seadmiseks ning nüüd langes Pitka töökojale ülesandeks ka vagunite soomustamine ja soomusrongide relvadega varustamine. Koplist leitud soomustatud vagunid andsid esimese südamiku laiarööpmelise soomusrongi nr 1 moodustamisel. See rong valmis 29. novembril 1918 ja osa reservis olevaid viroonlasi astus kohe vastmoodustatud soomusrongi meeskonda.

12. detsembril 1918 oli ka laiarööpmeline soomusrong nr 2 väljasõiduks valmis, kuid meeskonna täiendamise ja varustusetagavara hankimise tõttu hilines väljasõit võitlusliinile veidi. Lipnik Voldemar Pääsuke ja mina kasutasime juhust, et pealetungiva vaenlase tõrjeks kiiremini Tallinnast välja saada. Ligemale kaks nädalat valveteenistust Tallinnas, peamiselt Kopli kaubajaama piirkonnas, oli muutunud juba igavaks. Papaahad^[4] ja lambanahksed poolkasukad saime varustusvalitsuse laost selle ülema polkovnik Reimani orderiga ning "teenitud" aja eest maksti meile välja ka palk "poolvalge" paberrahaga ja osaliselt Soome markadega. Suur-Brookusmäe tänavas asetsevast laost saime kumbki Jaapani vintpüssi mõne paki padrunitega. Revolvrid olid meil endil: lipnik Pääsukesel Ameerika Colt ja minul Hispaania Browning. Ka nendele saime laskemoona samast laost.

Koplis rongile asunud, tegelesime esialgu kuulipildujate vagunite soomustamisega ja kuulipildujate kohaleasetamisega. Suurem osa kuulipildujatest olid vanad ning riketega Ameerika Colt-tüüpi relvad. Need ei vastanud küll meie maitsele, kuid Maksim-kuulipildujaid ja Saksa masinrelvi oli väga piiratud arvul ning meie saime esimese kuulipildujavaguni jaoks ainult kaks kulunud Maksimit. Rongi koosseisus oli ette nähtud kaks kuulipildujate vagunit ehk kuulipildurite komandot.

"Lr. Sr. Nr. 2" 1. kuulipildurite komando meeskond koosnes enamjaolt ohvitseridest, ka teises komandos oli ohvitseride ülekaal ning ohvitsere oli ohtralt ka dessantroodus. Nõnda oli soomusrongi meeskond kõrge kvalifi katsiooniga lahinguüksus. Rongil ei tuntud väljaspool kohustuste täitmist ülemuse ja alamuse suhteid. Kõik olid võrdõiguslikud vabadusvõitlejad ja üksteist väärikalt respekteerivad lahingukaaslased. See asjaolu ei nõrgendanud karvaväärtki teenistuse distsipliini ega kohustuste täitmist – ei lahingus ega rongil korrapidamisel.