Читать книгу Soomusrong nr 2 Vabadussõjas - Edvin Reinvaldt - Страница 14

Kord täie rinnaga rünnata... Otseteed, mees mehe, ahelik aheliku, tääk täägi vastu – seda nagu ootasime, samal ajal seda esmakordset hetke sisemiselt ka kartes.

Esimesena ei pidanud vastu kapten Paulus. 22. detsembri ilusal, vaiksel ning algava talve soojal hommikul, mil sai teatavaks, et raudteed mööda on soomusrongi senise laveerimise piirkonnas eelmisel õhtul meie polgumehed taganenud Mäokülast, kus asub nüüd vaenlane, alustas Paulus kauplemist rongijuhi kapten Partsiga, et läheme Mäoküla ründama.

"Selleks puudub korraldus, see on seotud riskiga..." suhtus Parts ettepanekusse jahedalt. Kuid Paulus ei loobunud oma mõttest ja lõpuks oli ka Parts rünnakuga nõus. Kapten Paulus, nägu naerul, nagu alati, hüppas komandost alla ja hõikas:

"Vabatahtlikud, välja!"

"Ilus!" Toppisin taskusse padruneid ja võtsin püssi ning varsti olin rongi kõrval maas. Meid kogunes 32-meheline salk .. .

Sammume esiti väheke mööda raudteed. Rong jäi metsa varju – tahtsime vaenlasi ootamatult üllatada. Jõudnud kohale, kus vasakul mets lõpeb ja algab Mäoküla-eelne lagendik, pöördusime raudteelt alla. Rünnaku juhina saatis Paulus kahemehelise eelaheliku, millest osa võtsin, mööda lagedat otsekohe lähemate talude peale, esialgu jäädes ülejäänud meeskonnaga heki varju. Saime käsu: läheneda külale, kuni see meil õnnestub: kui avatakse vastutuli, maha heita ja oodata järele teist ahelikku, kellega koos siis peale tormata... Seda lagedat on 300–500 meetrit. Olime jõudnud vahest sada meetrit edasi, või enamgi – raudteepoolses küla äärmises talus algas liikumine: õuel jooksis mehi ja juba oli reega valge hobune õues.

Avasime otsekohe liikumisele püssitule, ise sammusime veelgi edasi. Tagasi vaadates – kapten Paulus oli heki tagant oma sõjaka ahelikuga väljas ning lahtist mõõka ülal viibutades ruttas meile kiiresti järele...

Niipea kui rüsinal edasirühkiv Pauluse ahelik jõudis meie kohale, hüppasime maast ning püssidest kogu aeg lastes, osalt hurraa! karjudes, kohati joostes lähenesime külale. Mitme mehega, püssid laskevalmis, ise rünnakuhasardis, tormasime talu õue. Maja nurga kõrval oli maas venelaste kuulipilduja, lint sees... Viisteist lasku olid tühjad, siis oli tulnud rike. Kuid meil ei ole aega arutada, mis oleks meist siis saanud, kui kuulipilduja oleks korralikult töötanud ja meie all lagedal nagu pihu peal...

"Edasi! Rutem!" kuuldus nagu kustki. Kajas võimas hurraa – ja üksteise võidu tormasime edasi.

Nüüd lõi ka Uku sekka. Kahuri kaasabi andis juurde uut hoogu. Jõudsime mäele, eel laskus madalale jõeäärne luht. All jooksis segipaisatuna arvukas venelaste kari. Hetk peatust. Andsime igaüks mõned paugud neile tagant. Ja siis suurte sammudega mäest alla – järele.

Meie ahelik oli rünnakuhoos, otse pidurdamatus sööstus. Meie tagant haugatas ikka ja jälle kahur ja granaadid lõhkesid otse pagevate punaste sipleva voolu kohal. Osa ahelikust jälitas veel vaenlast. Kuid varsti pöördusid ka viimased tagasi, kuna vaenlane oli silmist kadunud ja omapäi ette joostes võisime sattuda lõksu.

Nüüd pöördusime tagasi koguma sõjasaaki. Kuulipilduja lintidega, hulgana püsse ja padruneid, padrunikotte, kaks koormat liha, paar hobust, üks vang – meie saak polnudki väike.

Viljandi 2. kommunistliku polgu rood oli parajasti olnud söömas: taludesse jäid aurama veel mahajäetud kotletid, kui neid ründasime. Talurahvas oli rõõmus, meid tänati. Vaid ühte karjalauta oli sisse löönud meie granaat ja tapnud lehmi.

Upitasin endale selga paar venelaste püssi ja üle õla neli nende padrunikotti ja paar seljakotti. Süda tulvil rõõmust, tulime tagasi soomusrongile.

Rünnaku kestes kaotasid punased paarikümne sõduri ümber. Ja meie kaks haavatut! A. Brokmani vasaku puusa oli kuul läbistanud, riivamata konti. Brokman tuli hiljem rongile tagasi. Lipnik Tennebergi püssi oli tabanud vaenlase kuul parajasti sihtimise ajal. Selle püssiraud oli lõhki, siis oli üks kuul jooksnud kahe parema käe sõrme vahelt läbi, neid riivates ning siis haavates vasaku käe sõrme. Teine kuul oli läbistanud tema sineli ja püksid.

Võit oli võidetud. Tühiste kaotustega. Nii rõõmsat päeva polnud soomusrongil selle esimeste sõjanädalate kestel nähtud, kui see oli täna.

Võidust telegrafeeriti frondikindralile Tõnissonile. See õnnitles. Ja nüüd algas saagiks saadud liha praadimine... Lipnik Juhan Kriisa ajas küla vahel hobusega vedades liha soomusrongile.

Komandodes jutustati rünnaku üksikasju, kuidas 117 venelast pages 32 Eesti mehe eest, kuis lüüsimehed ahelikule järele ei jõudnud: tüsedakoguline Jaan Naaris, raske lüüs seljas, vajus joostes läbi lumekamara, ja lõõtsutades puhvis siis tagant järele. Valgel poolkasukal ripnemas Soome puss. Teisi taga kandis lume külmetanud pind ja need lippasid kergelt edasi.

Ent vaenlane kogus end. Tema kahurituli hakkas otsima meie rongi. Granaate langes aina lähemale. Rong tõmbus tagasi. Kuid granaatide sadu ei lakanud. Teadsime ju – nende vaatluspunkt on Kadrina kiriku tornis. Seda tabada, kirikut – ei! Ajuti saatsime vaid vaenlase patarei suunas omapoolseid tervitusgranaate, kuni laskus talvepäeva ruttav videvik.