Читать книгу Ela ja lase elada - Hendrik Groen - Страница 10

Viimasel ajal hoian pilku peal arvul 1729. Kui see kusagil ette peaks tulema, siis loodan, et viibin parasjagu huvitavas seltskonnas. Mainiksin justkui möödaminnes, et 1729 on üks eriline arv. Kui siis keegi küsib, et mispärast, vastan võimalikult ladusalt, et see on väikseim täisarv, mida saab esitada kahe erineva täiskuubi summana, nimelt 1 kuubis pluss 12 kuubis ja 9 kuubis pluss 10 kuubis.

Justnagu ma matemaatikast midagi teaksin.

Tahaksin näha nägusid enda ümber. Kahjuks on võimalus, et arv 1729 lihtsalt niisama ette tuleb, väga väike. Aga kui ma selle ise jutuks võtaksin, jääks üsna ebaloomulik mulje. Ma ei leidnud internetist selle aastaarvu kohta ühtki tähtsat ajaloolist sündmust. Mõned tellised on sellest aastast pärit ja Vikipeedia andmetel ka üks vesiveski.

Arvu leidsin ühest ajaleheartiklist. Õppisin autos pähe, miks ta nii eriline on. Mille kõige jaoks ummikud head võivad olla. Kuigi tekib küsimus, kas mul muud paremat teha pole.

Olen juba aastaid mõelnud, et autoga ummikus istumise aega võiks kasutada mõne keele õppimiseks. Mõne raskema ja mitte nii tavalise keele, vaid näiteks vene, hiina või jaapani. Keele, millega võib esile tõusta. Nagu enamikku oma plaanidest, pole ma ka seda teostanud. Tükk aega polnud sellest hullu midagi, aga tulevik jääb iga päevaga lühemaks ja ma hakkan järjest rohkem iseendale närvidele käima. Lõtv otsustamatus ja alatine hoiak „ah, las olla“ hakkavad hinge sööma. „Ah, las olla“ läbib mu elu punase niidina. Kui ma kavatsen veel midagi teha, mis oleks natukenegi suurejooneline ja meeliköitev, siis on varsti viimane aeg sellega algust teha.