Читать книгу Ela ja lase elada - Hendrik Groen - Страница 7

Täna üksteist aastat tagasi kohtasin esimest korda Estrit. Tema töötas firmas, mis tarnis paberkäterättide ja tualetipaberi automaate. Ta asendas üht esindajat, kes ületöötamise tõttu kodus istus. Kiilaneva ja vuntsidega hallpea asemel marssis kontorisse sisse lõbus blond lokipahmakas.

„Tere, ma otsin härra Ophofi,“ ütles ta.

Mul jäi suu vist natuke liiga kauaks ammuli.

„Ma asendan härra Schulzi, kes on väikese läbipõlemise tõttu ajutiselt töölt eemal,“ lisas ta selgituseks.

„Noh, põdegu härra Schulz siis rahulikult oma haigus läbi.“

Umbes midagi sellist ma ütlesin. Mitte just kõige andekam avalause, aga Ester naeratas selle peale.

Ka järgmine lause polnud briljantne. „Minu töökoht on juba kaksteist aastat vetsupaberis, aga kunagi veel pole mul veel nii ilus automaadinaine kontoris käinud.“

„Seda ütlete te kindlasti kõigile automaadinaistele,“ vastas Ester hingematva sädelusega silmis.

Järgnevatel kuudel tellisin ma iga paari nädala tagant ühe või kaks paberiautomaati, kuigi olin neid selleks ajaks juba nelikümmend tükki sisse ostnud. Nii aga sain enam-vähem arvestatava põhjuse Estrile helistada.

„Tellimuste järgi näen, et olete oma ostustrateegiat natuke muutnud, sestpeale kui härra Schulz haigeks jäi,“ tähendas ta.

„Paberiautomaatide kuningannad on veidi teistsuguse kohtlemise ära teeninud kui ületöötanud härra Schulz.“

Rääkisime telefoniga veerand tundi. Märkasin, et mu töökaaslane Berend kuulas huviga pealt. Sain aru, et asi kiskus flirdi poole.

„Mul on tootevalikus uus vetsupaberihoidja, Arthur. Kas tulen näitan seda lähiajal?“ küsis Ester. Tegin ettepaneku paberihoidjaga restoranis tutvuda. See oli Estri meelest hea mõte.

Kui ma toru ära panin, sosistas Berend: „Kobe mutt, mis?“

Käisime peaaegu aasta otsa koos söömas, kinos, rannas ja viimaks ka voodis. Paradiis maa peal. Ma olin justkui uimas ja aru kaotanud. Ester samuti, aga tema tuli taas mõistusele. Korralik mees ja kolm last vanuses kaks, neli ja seitse aastat said tema kaalukausil otsustavaks. Ma ei saanud pahaks panna, et ta nende kasuks otsustas. Ta oli andunud hullumeelsele kirehoole, kuid reaalsuse eest pääsu polnud.

„Pole ühtki inimest, kelle armastuse pärast võiksin oma kolm last hüljata.“

Jätsime hüvasti peaaegu kümme aastat tagasi. Ta ei tahtnud mingit kontakti, vähemalt esialgu pikemat aega mitte.

„Kas ma kümne aasta pärast tohin sulle helistada?“ küsisin ma.Ta noogutas ja libistas käega üle mu põse.

Mõned sekundid seisime liikumatult teineteise vastas. Siis suudles ta mind huultele, pööras ümber ja läks.

Saatsin teda pilguga ja lootsin, et ta korraks veel tagasi vaatab. Ei vaadanud. Uskusin küll nägevat, et ta silmist pisaraid pühib.

Kahekümne ühe päeva pärast on kümme aastat möödas.