Читать книгу Ela ja lase elada - Hendrik Groen - Страница 8

Autos on aega mõelda. Näiteks enesetapust. Ei, mitte et mul endal sellesuunalisi kavatsusi oleks. Pean silmas neid, kes on kõik saavutanud, kuid sellegipoolest otsustavad, et elul pole enam midagi pakkuda. Joost Zwagerman, Antonie Kamerling, Saksa koondise tippväravavaht – kindlasti leidub veel rohkem näiteid. Kuulsus, raha, tervis, kaunid naised – esmapilgul põhjusi rohkem kui küll, et tahta vanaks elada, aga ikkagi tõmbab surm rohkem ligi. Nende peas pidid mõned neurotransmitterid olema segi pööranud, kui nad rõõmu ja rahulolu asemel vaatamata püüdlustele ennast surmõnnetuna tundsid. Kehv lugu.

Mul endal on küll vahel oma praegusest elust kõrini, kuid mitte elust üldiselt. Kõrini on Breukelenist ja Purmerendist. Vetsupaberist ja oma liikluspiirangutega asumist. Ma unistan New Yorgist ja Toscanast, aga järgmisel kuul tuleb minna neli päeva kestvale rattaretkele Põhja-Hollandis. Afra soovib, et me kannaksime ühesugust „sportlikku“ rõivastust. Tal on lenksu küljes kaardihoidja. Taban end vahel sellelt, et püüan tema järel sõites võimalikult pikka vahemaad hoida, nii et tunduks, nagu poleks me koos.

See pole tema süü. See pole tema süü. See pole tema süü. Kunagi pole liiast seda lauset ikka ja jälle korrata. Tema on selline, nagu ta on. Mina olen hädapätakas, kes ei ole see, kes ta tahab olla.