Читать книгу Ela ja lase elada - Hendrik Groen - Страница 9

Purmerendi golfirada on üsna kallis. Raha mulle nii palju korda ei lähe, aga golfiradade kohta kehtib üldiselt põhimõte, et mida kallim, seda tõusiklikum. Purmerendi puhul tähendab see liiga suurt, võltsnooblit „klubimaja“, kus tuunikalaviilude, rukola ja trühvlimäärdega ciabatta maksab 11.75 €. Mulle meeldivad rohkem söögikohad, kus kroketi ja kukli eest küsitakse kaks ja pool eurot. Purmerendi golfirajatis nimetab ennast puhkekeskuseks, mis teeb eriti ettevaatlikuks. Sinna juurde käib ka ennasttäis ärimeestele mõeldud konverentsikeskus. Meile meeldib golfi mängida pigem kohtades, kus parkimisplatsil seisavad odavamad autod ja keegi ei pea ennast lihtrahvast paremaks, näiteks Põhja-Amsterdamis, kus me reedeti tavaliselt käimegi. Kui seal vabu kohti pole, oleme sunnitud Purmerendi minema.

Kui Stijnil golfipall vette lendab, ütleb ta: „Ei vedanud“. Juhtub Joostil sama, kostab vänge „Kurrat võtku!“, ja Wouter ütleb sellisel puhul „Vittu“. Mina ise lihtsalt urisen. Igaühel oma stiil.

Me räägime golfist, naistest, tööst, rahast ja uudistest. Joost ja Wouter on ühel meelel selles suhtes, et maailm oleks hulga parem, kui võim nende käes oleks. Neil on lahendus igale probleemile. Stijni jutt on nüansirikkam, kuid see mattub, pehmelt öeldes, Joosti ja Wouteri praalimise alla. Minu stiil on kuskil seal vahepeal.

Joost rääkis eile, et ostab Itaalias maja. Täpsemalt Toscanas. Me võime seda lahkesti kasutada, kui aeg käes. „Meie“ all mõtles ta Wouterit ja mind. Stijn oli siis juba lahkunud.

„Üks mu klientidest tahab sellest majast lahti saada, kuna ei saa seda järgnevatel aastatel ise kasutada. Ta mõisteti kaheksaks aastaks vangi. Mul on võimalus see väike villa väga mõistliku hinna eest ära osta. Nii et varsti võin uhkustada oma teise residentsiga Mazzollas, mis asub Volterra lähedal.“

„Kurjategijalt maja üle võtta – kas see riskantne pole?“ küsisin.Joost selgitas, et ei ole, kõik on hästi läbi mõeldud. Maja olevat nüüdseks kirjutatud ühe itaallase nimele, kelle käest Joost selle ostabki. Seesama itaallane pidavat väikese tasu eest vajalikke töid tegema ja majal silma peal hoidma. Ükski kukk ei hakka kirema.

„Aga kellele sa veel rääkinud oled?“ küsis Wouter.

„Mitte kellelegi, ainult teile.“

„Naisele ka mitte?“

„Ei, esialgu veel mitte. Muidu peaksin kogu aeg koos temaga seal käima. Las jääb hilisemaks.“

„Vägev. Ma kasutaksin seda hea meelega. Samuti pigem ilma naiseta. Ilma et keegi teada saaks.“ See lause lipsas mul suust, enne kui märgatagi jõudsin.

„Be my guest, kulla sõber,“ vastas Joost.