Читать книгу Ela ja lase elada - Hendrik Groen - Страница 6

Õppisin psühholoogiat Amsterdami ülikoolis. Tagantjärele mõeldes olid need minu elu toredaimad aastad. Teisel kursusel sain ühel peol Arthuriga tuttavaks. Ta oli väga vaimukas ja võluv. Nüüd pole sellest suurt midagi järele jäänud. Üliharva suudab ta mind veel naerma ajada.

Tuleb ausalt tunnistada, et ka mina pole atraktiivsemaks läinud. Ei mõtle siinkohal eelkõige välimust.

„Aeg on sulle armuline olnud,“ ütles Arthur mulle viimati. See kõlas nii armsalt, kuigi hiljem ta tõdes, et polnud seda mitte ise välja mõelnud, vaid Joost, üks tema sõpradest, kes ka oma naisele alati niimoodi ütleb.

Oma vanuse kohta näen ma tõesti veel päris atraktiivne välja. Üks vähestest eelistest, kui lapsi ei saa. Vahel ikka juhtub, et minuga flirtima hakatakse. Tavaliselt on need küll üle kuuekümnesed mehed, aga ikkagi…

Arthur õppis kultuuriantropoloogiat, kui me tuttavaks saime. Selle eriala valis ta vist lihtsalt omapärase nimetuse pärast, sest erilist huvi teiste rahvuste vastu pole ma tema juures kunagi märganud. Õpingutest ei tulnud midagi välja. Kui tal kahe esimese kursuse läbimiseks viis aastat oli kulunud, otsustas tema isa õppemaksu enam mitte maksta ja Arthur pidi tööle minema. Algul töötas ta Amstelweeni rattapoes, hiljem läks WC-tarvikute hulgifirmasse Breukeleni. See ei asu just kõige lähemal, aga töökohti polnud tookord varnast võtta. Ta töötab seal juba üle kahekümne aasta ning on vahepeal saanud ostu- ja müügiosakonna juhatajaks.

Usun, et töö seal Breukelenis, keset WC-paberi rulle, on talle meelepärane. Kuigi ta saab pahaseks, kui ma vetsupaberi üle nalja heidan.