Читать книгу Ela ja lase elada - Hendrik Groen - Страница 2

Minu nimi on Arthur Ophof. Olen juba kakskümmend neli aastat elanud korralikus ridaelamus 1980ndate aastate uuselamurajoonis Purmerendis. Meie maja ehitati ajal, mil autovabad sisehoovid kõvasti moodi läksid.

Minu naine Afra oli toona väga vaimustatud.

„Siin võivad lapsed paari aasta pärast julgelt õues mängida.“

Ainult et lapsi me ei saanudki. Püüdsime kogu hingest aastate kaupa, aga tulutult.

„Sugulises läbikäimises esineb mõningasi pingeid,“ rääkis Afra suhteterapeudile.

Ainuüksi need kaks sõna teevad minust impotendi. Peale Afra ei tea ma kedagi, kes kasutaks väljendit „suguline läbikäimine“. Pealegi pidi meil kõik käima kalendri ja kraadiklaasi järgi.

„See annab sugulisele läbikäimisele tegelikult paraja põntsu,“ ütlesin terapeudile.

Afral vajus suu ammuli.

Terapeut noogutas mõtlikult. Noogutused moodustasid kõige väärtuslikuma osa tema panusest meie vestlusse. Arvutasin ükskord välja, kui palju ma talle iga noogutuse eest maksma pean, ning tulemus polnud sugugi rõõmustav.

Pärast veel mitu aastat kestnud jändamist selgus uuringust, et Afra munarakkudel on midagi viga ja ta ei saagi lapsi.

Sellega oli ära langenud kõige mõjuvam põhjus elada Purmerendis, vastuvõetava hinnaga autovaba hoov otse ukse ees. Panin mitu korda ette kolida ära Breukeleni, kus leidub samuti kenasid ridamaju, mis asuvad minu töökohale tubli tunni võrra lähemal, aga Afra ei võtnud tuld.

„Ma olen Purmerendi absoluutselt kiindunud, kallis,“ kuulutas ta.

„Kiindunud, kiindunud, mis sõna see jälle on? Ega mina ju Breukeleni ka kiindunud pole,“ vaidlesin vastu.

„Just sel põhjusel me ei peagi Breukeleni kolima, vaid ilusti siia jääma.“

Ise astusin ämbrisse. Jätsin asja sinnapaika ja nüüd sõidan kahekümne kolmandat aastat järjest neli korda nädalas hommikul Purmerendist Breukeleni ja õhtul Breukelenist Purmerendi.