Читать книгу Ela ja lase elada - Hendrik Groen - Страница 4

„Surnutest halba ei räägita“ – leian, et selle ütlusega minnakse tihti veidi liiale. Üksteise järel surid ära Johan Cruijff, David Bowie, Prince ja Mohammed Ali, mis viis selleni, et kõik neli peaaegu pühakuks kuulutati. Olin küll väga tähelepanelik, aga ei avastanud lahkunud kuulsustele pühendatud lõputus reas leheartiklites ja telesaadetes peaaegu ühtegi kritiseerivat märkust. Küll aga ilmus iga kord välja terve kari isehakanud sõpru, et kadunukesi ülistada ja jutustada, kuidas nad isiklikult oma kangelastele nende eluajal külje alla pugesid.

Keegi ei öelnud, et Cruijff oli ühteaegu nii suurepärane jalgpallur kui ka väga isepäine ja ennastimetlev mehike. Või et Ali pidi ikka päris loll olema, kui ta lihtsalt raha pärast liiga kauaks poksiareenile jäädes endale Parkinsoni tõve sisse peksta lasi. Ta oleks võinud mõned oma kõrgaastate suurustlevatest sõnadest hoida pensionipõlve tarvis, kus ta enam ühtki arusaadavat lauset kuuldavale ei suutnud tuua. Ka Bowie ja Prince’i edvistamise kohta käivad väikesed ääremärkused poleks paha teinud.

„Cruijffi võrreldakse küll jumalaga, aga see on liiast. Ma mõtlen, et jumal on muidugi hea küll, aga ta pole ju Cruijff.“

See Twitteri säuts ajas päris naeru peale.

Harva juhtub, et ma kurvastan või šoki saan, kui mõni maailmakuulsus ära sureb, ja ega ma ei kipu nende mälestuseks lilli asetama või küünalt süütama.