Читать книгу Ela ja lase elada - Hendrik Groen - Страница 12

Minu juubelipeo kulg oli üsna ettearvatav. Varsti pärast torti ja kohvi jagunes seltskond klassikalisel kombel kaheks: elutoas istusid ringis naised, eakad ja vaimuvaesed, ning enamik mehi koos üheainsa saatjadaamiga seisis köögis. Mis mehhanism sellist traditsioonilist lahknemist põhjustab, seda ma ei tea, aga suurt osa mängib kindlasti külmkapi ligidus. Elutoas vesteldakse viisakalt ja juuakse mõõdukalt, kuid köögis tarbitakse tugevas tempos, ning mida enam õhtu edeneb, seda valjemaks muutub jutt ja naer. Kedagi ei häiri, et taaskasutusele tulevad enamasti vanad anekdoodid ja naljad.

Mind võib tavaliselt köögist leida, aga nüüd, omaenda peol, eeldati, et ilmutaksin regulaarselt seltskondlikkust ka elutoas, naabrite ja Afra sõbrannade juures. Üksikud põgenemiskatsed nurjas mu naine osavalt, surudes mulle köögis kätte juustuvõi maksavorstivaagna ning paludes sellega elutoas ringi käia. Oma joogakaaslastele oli Afra valmistanud kausitäie toortoitu. Kokkuvõttes olid esindatud kõik klassikaliste sünnipäevapidude klišeed. Lõpuks oksendas Wouter aias veel peiulillekasti.

„Oh milline kergendus.“ Ma ei tea kedagi peale Wouteri, kes nii süüdimatult võib oksendada ja siis veel edasi juua. Joost arvas, et see lillekast tuleks kohe minema visata.

Afra otsis järgmisel päeval oma peiulilli terves ümbruskonnas taga, aga Joost oli nii kaval olnud, et pani lillekasti oma auto pagasiruumi ja viskas selle koduteel prügikasti.

Afra oli mitu päeva endast väljas.

„Heldene taevas, kuidas saab terve kast peiulilledega kaduma minna?“

Mina vastasin: „Küllap viskas keegi selle minema, sest talle tundus, et peiulilled haisevad.“

See oli Afra meelest naeruväärt oletus.