Читать книгу Ela ja lase elada - Hendrik Groen - Страница 11

Joosti maja Itaalias ei lähe mul peast. Joost näitas mulle oma telefonis paari pilti. Valge maja üleval künka otsas. Ilus aed viinapuudega ja isegi väike ujumisbassein. Külast väljas ja mitte kaugel Volterrast, linnast, kus on restoranid, terrassid ja poed.

Küsisin Afralt võimalikult kergel toonil, et kas ta ei tahaks tuleval suvel Itaaliasse puhkama minna. Ei, ta ei tahtnud. Liiga palav, arusaamatu keel ja iga päev spagetid – see polevat tema jaoks. Ja miks ma küsisin?

„Niisama.“

„Sina ei tee kunagi midagi niisama.“

„Noh, seekord tegin.“

„Ja-jah.“

„Ja-jah“ on tema lemmikväljend meie vestluste lõpetamiseks.