Читать книгу Ela ja lase elada - Hendrik Groen - Страница 15

Arthuri ja minu sõpruskond on täiesti erinev, see meie suhet lihtsamaks ei tee. Mul on ütlemata toredad sõbrannad jooga- ja tenniseklubist, aga Arthur leiab, et nad on igavavõitu. Ta küll ei ütle seda välja, aga ma kuulen teda nii mõtlevat. Teda ärritab juba tõsiasi, et mõned tüdrukud – täpselt nagu mina – taimeteed armastavad. Justnagu õlut ja veini kummutavad sõbrad maailmale mingi õnnistus oleks. Ehk on ta lihtsalt kade, et minul on kümme sõbrannat ja temal ainult kolm sõpra. Kaks häbematut tüüpi: Joost ja Wouter, ning üks üpris viisakas – see on Stijn, saksa keele õpetaja. Kaks esimest ajavad mingit kahtlast äri.

Arthuri juubelipeol tuli seltskondade erinevus selgelt välja. Minu sõbrannad, naabrid ja isa istusid elutoas ning Arthur koos oma sõprade ja – NB! – minu emaga viibis köögis. Väga mugav, külmkapp kohe kõrval.

Suunasin Arthuri küll paar korda suupistetega elutuppa, aga pärast juustu- ja vorstivaagnaga ringikäimist oli tal tuli takus kööki tagasi saada. Köögis trimpasid nad kõvasti. Kuulda oli, et keegi isegi oksendas. Vaatama ma ei läinud. Küllap nad koristasid kõik ära, sest hiljem enam midagi näha polnud. Peaaegu kõik mu sõbrannad ja naabrid olid tolleks ajaks õnneks juba kodus. Naabrimees märkis järgmisel päeval, et pärast nende lahkumist olevat pidu veel kaua kestnud.

„Lärmakalt,“ lisas tema naine natuke hapu näoga.

Tõeliselt ebameeldiv on see, et tol õhtul kadus lillekast. Arthur väitis, et tema ei tea midagi, aga võib-olla olevat keegi arvanud, et peiulilled haisevad, ja pannud kasti kuskile eemale. Minu meelest ta valetas ja keegi tegi lihtsalt halba nalja. Järgmisel päeval otsisin kogu ümbruskonna läbi, kuid ei leidnud midagi. Kes küll ometi hakkaks varastama lillekasti?

Arthur ostis laupäeval uue kasti ja uued taimed, see teeb talle au. Need polnud küll sama sorti, aga ma pole pahane, sest peiulilled lõhnavad tõesti natuke imelikult.